Klassikalisest jaapani keelest Alari Allik

Mägikodu

10

kevad on tulnud
teatab pakitsev vesi
all oru põhjas
kaljurahnude vahel
jää raksatab pragudeks

30

terve kevade
olid mulle kaaslaseks
mu onnielus
rädilind ära hülga
vana pesa all orus

624

alles siis õpid
sa tundma igatsuse
sügavat põhja
kui igal ööl igal ööl
kuud nähes mõtled talle

800

Kui ma Michi kanti jõudsin, avastasin aasalt ühe ebatavalise välimusega haua. Küsisin inimestelt, kellele see kuulub, ja sain teada, et tegu on kunagise keskpealiku puhkepaigaga. "Kes see keskpealik oli," uurisin lähemalt. Selgus, et haud kuulub Sanekatale, mis tegi mind väga kurvaks. Juba enne, kui sellest teada sain, oli mind tabanud nukker meeleolu – kõikjal õõtsus härmatisest näritud habras hõberohi, mida silm hämaruses vaevu seletas. Hiljem, kui püüdsin sellest rääkida, oli mul raske leida sobivaid sõnu.

vaid sinu nimi
kõdunemisest pääses
hõljuv mälestus
keha hõberohuna
kuivanud aasal närbub

817

voolava vee peal
viivuks võtavad kuju
vahused pärlid
meie elu siin ilmas
on väga ajutine

954

ülal on pilvi
nii palju et triipugi
taevast ei paista
parem on vist loobuda
lootusest veel näha kuud

1039

külma tuule käes
haiged nagu minagi
bambusevarred
kord püsti kord pikali
asu pole kusagil

1201

kaugel mägedes
koheval samblavaibal
mõnusalt istuv
ahv ei karda midagi –
ennastunustav kisa

1202

kaugel mägedes
tuttavate lindude
hääli ei kuule
händkaku huikamine
võtab kõhu alt õõnsaks

1324

millal pühin kord
tolmust puhtaks põranda
ja võtan viimaks
vastu külalise kes
kunagi lubas tulla

1356

Sanuki alal, mäel, kus kunagi oli peatunud austatud õpetaja Kōbō Daishi, põimisin okstest ja rohust endale väikese onni ja asusin sinna elama. Ühel ööl oli kuu eriti hele ja mere kohal polnud ainsatki pilve.

pilvitu taevas
mäed ümber mere mille
lööb särama kuu
saared on haigutavad
mustad mõrad jääpeeglis

1447

lained murduvad
nende mürin meenutab
trummipõrinat
vastu peagi loojuva
päikese punast nahka

sisu