Norra keelest Marianne Lind
mere ema
mere hingusega
tuule kiikuvas süles
puulatvade mahedas tuules
vikerkaare säras
valvab oma laste üle
suve
ja
talve
kevade
ja
sügise
mere ema
nutab meie ühiseid muresid
sosistab meie unistusi
päeva tulles
paitab õrnalt
tormide paukudes
annab talve vabaks
suve tulles
mere ema
mere süles
tuule teel
lumi sulab
ja tuule huulil
üks teine viis
ma ootan kannatlikult
tulgu see
mis tulema peab
tulevad
meresinised silmad
kotkad sirutavad välja oma tiivad
lähme nende varju
lootuse saarele
ta ütles
sel aastal linnud ei tulnud
isegi varblasi pole kuulda
kõikide merede taga
üks vaikne maailm
ta ütles
ma tahaks nii väga lennata
näha taeva värve
kuidas nad säravad
ja mina ise
olen nagu lind
ma nägin lahkumiseelset
kõhklust
tema silmades
kõiki neid mägesid
mis tal tuli
maha jätta
ühes sähvatuses säras ta
kui
nektarilind
hiljem leidsin ta
kaljude vahel
lendamas
või oli see
tema
kui porokari katkematu vooluna mööda
tormas
enam ei lähe ma
mereranda
et lainete kohinas
kuulda uudiseid sinust
ma vaikin
nii et sa enam ei teagi
kus ma olen
üks must kalju
keset merd
hõbedane kiir
muidu valge
üleni valge
kätki mere süles
kantakse
sinna
kuhu vaja
vastutuul tõuseb
ikkagi
ma ei jõudnudki
sinuni
isegi mitte tuulega
tõde
rebib unenäo
lõhki
kuu
oli juba ammu
alla kukkunud
igatsesin
ootasin
särasin
igatsesin veelgi enam
igatsesin mures
silitada seda kangestunud keha
silitada
sulatada
lüüa
kuni
pungad
lõhkevad
tuisk
ja
tuuled
külm
tuiskab
ja
puhub
toob külma
taevad tõmbuvad kokku
sulgevad mind pimedusse
hämarikutuul teab
kõike
puud kõnelevad sosinal
ohates
kohisedes
kuu hõbesõõr
sirutab end alla
teravate mäetippude
poole
meenutab
mälestust
temast
mäekalju
lumekivil
jään seisma
kuulen mere kohinat
fjordijää taga
aja jäänused
närtsinud unistused
külm roomab
soontesse
jahutab vere
see must auk
kas oled sinna teel
ma kuulen su hingamist
ma kuulen omaenese
häält
taevaste all
auk avaneb
ja
ma kukun
ja
kukun
elu hauda
minna üle mere
tõsta redel taeva poole
mõelda
et millelgi pole lõppu
meri kahaneb
redelid kukuvad
mõtted kaovad
igavik kohiseb
ma lähen üle mere
et leida lootuse saar
rohelised aasad
ja inglite laul
teisel pool
lootuse saarel
võib juhtuda
et kõik on teisiti
pehmem
soojem
liiv ja
meri
olen teel ühest merest teise
püsin ootuses
üksikul lainel
kiigun ma
kiigun
kaugemale välja
kaugemale ära
kaugemale põhja
kiigun
selle kohina sees
tema õrnal küljel
kiigun
ja kiigun
kaugemale ära
tähtedeni välja
mustem kui must
süsimust
keerleb
valguse poole
muutub vargsi heledamaks
välgatab valguse käes
just nii kaua
et jõuan seda näha
isegi väikese tähe valguse paistel
võib vilksamisi teed näha
ütles ta
kirjutan tema nime
vesivärvidega
pehmed varjundid
päikesepaistel
nõnda võikski see jääda
mälestuste merre
täht
tookord ei teadnud ma mitte
kõike seda mida nüüd olen näinud
täht
tookord polnud ma veel
siia ellu sündinudki
täht
tookord
ei kiikunud ma koos lainetega
täht
tookord mitte
juba päiksekiire liikumisest
tunnen ma ära
kes ta on
tuulepuhangus
vere kohinas
kuulen teda
ja päike tantsib
tuule hingus
sajab
unistusi
ma rändan
piki huuli
leian
rõõmu
soojust
lootust
kallasteta meri
tema huuled
ta on end hõbesulega
ehtinud
meelitab mind
arust ära
siruta välja tiivad
teeni tähti
haara kinni suvetuultest
suvetuultest
hõbesulgedest
temast
öösel näen ma
seda imelikku valgust
ja järgnen sellele
kuni kuuni
ühest maailmast
teise
rända
maailma äärele
taeva taha
rända
pehmed
soojad
silmad
ilmast ilma
ja
ma kiigun
kiigun
kaugele ära
ära
ära
teispoole udu
kõnnumaade igavesse sosinasse
mälestuste merre
venitada piire
sukelduda sügavusse
tulla
jätta
lahkuda
tulla
leida uute
unistuste tee
liigu koos tuultega
näe
avasta
usu
looda
sünni
sure
lenda
lenda ära
haarata kinni
vikerkaarest
püüda
eilset päeva
lasta kõigel minna
see tuleb
siis
kui tuleb
ma ei oota
enam
võtan päeva
nii nagu ta on
ma tahan sulle järgneda õigel teel
eksinud laps
koos sinu ootustega
sõnade kuldne lind
koos sinu lõhutud unistustega
varmalt tahan sulle öelda
koos ilu sosinaga
aja köidikuis
jää oma unistustele kindlaks
päevast päeva
aastast aastasse
sellest tunnist järgmisesse
ütles ta
muud
peale
tuule
häälte
pole ma
kuulnud juba kaua
taevaste taga
flöödihelid
mere ema
tuli minu juurde
oma punase palgega
sõnatult
pööras ümber
ja
läks
kuhu ta läks
ei tea keegi
tema punane pale
jäi minu
juurde maha
nagu mälestus
tummalt
nagu
kõik mida välja kannatatakse
punasem
sinisem
mustem
seilan kallasteta merel
lootuse saare poole
minu ümber
triivivad
jäämäed
liustikutükid
libe kaljunukk
meri sätendab
päike särab
mõtted värelevad
sinna
jah sinna
kõikidest jääpankadest mööda
kõikidest meredest mööda
vooluga
tuulega
päiksega
minu
meri
armastus
las ma puudutan sind
toon unistused maailma
tõuse koos minuga
sisu