Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007
ORTOGRAAFIA
- Kiri ja tähestik
- Kirjaviis
- Ortograafia mõiste
- Ortograafia põhimõtted
- HÄÄLIKUD JA FONEEMID
- TÄHEORTOGRAAFIA
- b, d, g, p, t, k
O 11 - h
O 12 - i ja j
O 13 - Häälikute pikkuse märkimine
O 14 - Häälikuühendid
O 15 - Võõrsõnade kirjutamine
O 16 - Võõrsõnade kirjutamine
O 17 - Võõrnimede kirjutamine
O 18 - Tsitaatsõnade kirjutamine
O 19 - Nimedest saadud üldsõnade kirjutamine
O 20 - Võõrnimetuletiste kirjutamine
O 21 - Vene‑ladina transliteratsioon
O 22 - Vene‑eesti transkriptsioon
O 23
- ALGUSTÄHEORTOGRAAFIA
- KOKKU- JA LAHKUKIRJUTAMINE
- LÜHENDAMINE
- NUMBRITE KIRJUTAMINE
- KIRJAVAHEMÄRGID
- Kirjandust ortograafia kohta
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA
ORTOGRAAFIA
TÄHEORTOGRAAFIA
h
h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav. Nt habras, hagijas, haigutama, hajameelne, halastama, haljas, hangeldama, hani, hanguma, harras, harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt.
On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homofoone):
| haar – aar | hei – ei |
| haare – aare | heit – eit |
| hagu – agu | helama – elama |
| hai – ai | higi – igi- |
| hais – ais | hiilid – iilid |
| hala – ala | hind – ind |
| hale – ale | hirv – irv |
| halg – alg- | hoiatus – oiatus |
| hall (halla) – all | hoid – oid |
| hallikas – allikas | hoie – oie |
| haru – aru | hoos (hoog) – oos ‘vallseljak’ |
| harutama – arutama | hurm – urm ‘veri’ |
| harv – arv | hõng – õng |
| hea – ea (iga) | hädal – ädal |