EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÕNAMOODUSTUS

NIMISÕNAMOODUSTUS

Nimisõnaliited

Isiku- ja asjaliited

-ja tuletab verbidest tegijanimesid, nt sööja ‘keegi, kes sööb’, kaevaja ‘keegi/miski, kes/mis kaevab’. Tuletisi saab moodustada ainult neist verbidest, mis väljendavad alusest lähtuvat tegevust. Vaegpöördelised verbid (piisab, koidab, iiveldab), millel alus puudub, ning verbid, mille alus ei väljenda aktiivseimat osalist (nt meeldima-verbi puhul osutab viimasele pigem määrus kui alus: Sa meeldid mulle) ei anna tegijanimesid (*piisaja, *koitja, *iiveldaja, *meeldija).

Peale üldise tegijatähenduse on osal ja-tuletistel ka kitsam tähendus. Nad võivad märkida:

1. ametit, nt laulja märgib kas igasugust laulvat inimest või elukutselist lauljat, samuti õpetaja, joonestaja;

2. tegevusvahendit (seadet, tööriista), nt hävitaja märgib kedagi või midagi, kes või mis hävitab midagi, või sõjalennukiliiki.

Ühemõtteliselt väljendavad ametit või vahendit tegijanimelise põhiosaga liitsõnad, nt muusika + õpetaja > muusikaõpetaja; kuuli + pilduja > kuulipilduja, sokihoidja, rinnahoidja, tolmuimeja, kruvikeeraja.

-ja liitub ma-tegevusnime tüvele, kuid nende esmavälteliste e-tüveliste verbide puhul, mille lihtmineviku tunnuseks on -i, esineb ka liite ees e asemel i: tege/ma : tegi/n > tegi/ja, olija, tulija, panija, surija, pesija, kusija, nägija.

nu-tuletised on nud-kesksõnale vastavad nimisõnad, mis väljendavad minevikulise tegevuse subjektisikut, nt eksi/nu ‘keegi, kes on eksinud’, surnu, tulnu, ellujäänu, surmasaanu.

tu-tuletised on tud-kesksõnale vastavad nimisõnad, mis väljendavad minevikulise tegevuse objekti, nt pete/tu ‘keegi, keda on petetud’, kiidetu, armastatu, hellitatu, surmamõistetu; kuuldu ‘miski, mida on kuuldud’, nähtu, kirjutatu.

-ur ja -r tuletavad verbidest ja käändsõnadest tegevuse aktiivseimat osalist väljendavaid nimisõnu.

Verbist tuletusaluse korral väljendavad tuletised:

1. tegijat peamiselt elukutse järgi, nt lenda/ma > lend/ur, leidur, teadur, kaevur, laskur, kohtutäitur, mõnevõrra ka muu tegevusliku tunnuse järgi (tuletised on halvustavad), nt tuupi/ma > tuup/ur, hulkur, reetur, pettur;

2. tegevusvahendit, nt veda/ma > ved/ur, kallur, (kuu)kulgur, püüdur, sidur, pidur, mõjur, kõlar, kuvar, kuular.

Käändsõnalise tuletusaluse korral väljendab tuletis tegijat, kelle (pms elukutseline) tegevus on seotud tuletusalusega märgitud objektiga, nt (N) kala > kal/ur ‘keegi, kes püüab kala’, juuksur, sõdur, jalgrattur, pankur, (purje-, laine-, lume)laudur; kelle tegevusele on iseloomulik tuletusalusega märgitud omadus, nt (Adj) julm > julm/ur, ihnur, laiskur. Adjektiivist lähtuvad tuletised on enamasti halvustavad, v.a vanur, noorur, keskur.

Loodusteaduste sõnavaras kasutatakse (V)r-liidet ka loomanimetustes, nt mähkur, ujur, tuhkur.

r-tuletised on kahesilbilised kolmanda- või esmavältelised sõnad, astmevahelduslike alussõnade puhul seostub liide tugevaastmelise tüvega.

Märkus. r-lõpuliste sõnade seas on selliseid, mis päritolult on tegelikult saksa või hollandi laenud, nt maaler, maakler, reeder, uued inglise laenud, nt printer, plotter, mikser, või uued soome laenud (või soome-eeskujulised tuletised), nt räppar, rokkar, strippar.

-line tuletab nimisõnadest tegijat väljendavaid nimisõnu. Tuletusalus märgib harilikult tegevust, üritust, tegevuskohta või tegevusobjekti, nt jaht > jahi/line, pulmaline, peieline, matuseline, piduline, õitsiline, külaline, kaevuline, kirikuline, marjuline, seeneline.

Botaanikas märgivad line-tuletised taimesugukondi, nt kanarbikulised, nelgilised, zooloogias seltse, alamseltse ja rühmi, nt hailised, ahvilised, astlalised.

-line liitub omastava tüvele.

-ik on produktiivne liide, mis annab tuletisi igat liiki sõnadest. Liide on väga üldise tähendusega: tuletised väljendavad alustüvega märgitud tunnuse kandjat.

Tuletis võib tähistada:

1. asja, nt (N) nurk > nurg/ik, häälik, kõrsik, säärik, sõrmik, tuulik, päevik, tõrvik, laulik ‘laulude kogu’; (V) kand/ma > kand/ik, lehvik, lüpsik, õpik, köidik, voolik, pistik; (Adj) külm > külm/ik; (muutumatu sõna) ümber > ümbr/ik;

2. isikut, nt (V) saat/ma > saad/ik, soosik, nohik, imik, joodik, tõusik, söödik, põgenik; (Adj) kehv > kehv/ik, noorik, kainik, oivik; (N) aadel > aadl/ik; (arvsõna) kaks > kaks/ikud, kolmikud;

3. looma, nt (V) röövi/ma > rööv/ik; (N) siil > siil/ik, kesik;

4. taime, nt (N) rist > rist/ik, pilvik, tatik; (V) istutama > istik;

5. kohta, nt (Adj) madal > madal/ik, sügavik, tühik; (N) kuusik, männik.

-ik võib toimida ka vähendusliitena, nt mügar > mügar/ik ‘väike mügar’, alev > alev/ik.

-ik liitub konsonandile (ainuke erand on kuuik), kusjuures vokaallõpulise alustüve korral asendab liite vokaal tüvevokaali, nt lina > lin/ik. Enamik ik-tuletisi on nimetavas kahesilbilised esma- või teisevältelised sõnad, nt pisik, saadik. Kolmandavälteline alustüvi nõrgeneb teisevälteliseks, nt püsti III > püstik II. Erandlikult on kolmandas vältes number-, tütar- ja mõte-tüüpi sõnadest lähtuvad tuletised, nt aadlik, samblik, keermik.

Kui tuletis moodustatakse vokaaltüvest ilma lõppvokaali kaota, kasutatakse liitevariante -dik, nt joo/ma > joo/dik, -bik, nt öö > öö/bik, -rik, nt puge/rik. On ka üksikuid vik-lõpulisi, v-kesksõnast lähtuvaid tuletisi, nt minev > minev/ik, tulevik, olevik, kaduvik, põnevik.

-lane tuletab nimisõnu, mis väljendavad:

1. isikut rahvuse või päritolu järgi, tuletusaluseks on kohanimi vm kohta märkiv sõna, nt Eesti > eest/lane, Tallinn > tallin/lane, newyork/lane, välismaa > välismaa/lane;

2. rühmitise liiget, tuletusaluseks isiku- või organisatsiooninimi, ka vastav üldnimi, nt Lenin > lenin/lane (‘Lenini õpetuse pooldaja’), newtonlane, kristlane, Estonia > estoon/lane, SS-lane, parteilane, olümp(ia)lane;

3. isikut tegevusala järgi, nt (V) õppi/ma > õpi/lane, teadlane, tegelane, kosilane; (N) raudtee > raudtee/lane, ajaloolane;

4. isikut mingi muu tunnuse põhjal, nt kange > kange/lane, karsklane, vaenlane.

Kui tuletusaluseks on kohanimi, liitub -lane harilikult nimetavalisele tüvekujule, nt Siber > siber/lane, jaapanlane, elvalane. Alustüve lõppvokaal(id) jäetakse ära järgmistel juhtudel:

1. vanemates tuletistes kahesilbilistest teise- ja kolmandavältelistest kohanimedest, nt Soome > soom/lane, rootslane, sakslane, eestlane, tartlane, kihnlane;

2. mitmesilbilistes võõrkohanimedes,

   – kui nende lõpus on -ia, nt Austraalia > austraal/lane, kaukaaslane, skandinaavlane, v.a juhul, kui -ia kao tõttu jääks -lane ette üksainus silp, nt Sofia > sofia/lane, aasialane, bosnialane, gambialane (siiski: belglane, serblane);

   – kui nende lõpus on -eri, -ari, nt Ingeri > inger/lane, Tatari > tatar/lane;

   – muudel erandjuhtudel: ameeriklane, argentiinlane, mehhiklane, inglane, egiptlane, türklane, hiinlane.

Mitmesilbilistes eesti kohanimedes esineb mõlemat võimalust, nt rakver(e)lane, viljand(i)lane, jõgev(a)lane, aser(i)lane, haapsal(u)lane.

-nna ja -tar tuletavad naisisikut väljendavaid nimisõnu. Kui tuletusalus ei näita isiku sugu (nt eestlane, juut), siis -nna või -tar lisab ainult naissootähenduse: eestlanna, juuditar. Seejuures

1. -nna liitub lane-liitelistele sõnadele, nt eestlane > eestla/nna, mustlanna, tallinlanna, kangelanna, kaaslanna;

2. -tar liitub teise liitega või liiteta rahvanimele, nt poola/kas > poola/tar, juut > juudi/tar, neegritar. Mitmesilbilise liiteta tuletusaluse puhul, milles rõhk on viimasel silbil, on lisaks tar-liitele siiski võimalik ka liitevariant -lanna, nt kirgiis > kirgiisi/tar = kirgiis/lanna;

3. nii -nna kui ka -tar on võimalikud ja-liitelistes isikunimetustes tegevusala järgi, nt laulja > laulja/nna = laulja/tar, tantsijanna = tantsijatar, kuid mõlema rööpset kasutust esineb harva; mõnel juhul on ainult nna-tuletis, nt õpetajanna, mitte õpetajatar, kasvatajanna;

4. mõnel juhul pole -nna ja -tar kasutus reeglistatav, nt sõbranna = sõbratar, aga ainult kaunitar, orjatar.

Kui tuletusalus tähistab kõrget sugu meesisikut, siis osutab nna-tuletis tema abikaasale, nt krahv > krahvi/nna, hertsoginna, -tar aga tütrele, nt kuningatar, krahvitar, vürstitar, tsaaritar. Tuletist kuninganna kasutatakse nii naissoost valitsejanna kui ka kuninga abikaasa tähenduses, niisamuti on kuningatar nii kuningriigi naissoost valitseja kui ka kuninga tütar.

-kas esineb tänapäeval väheproduktiivse neutraalliitena ja väga produktiivse argikeele- ja slängiliitena.

Neutraalliitena on -kas väga üldise tähendusega ning on andnud peamiselt nimisõnadest ja sõnaliigilt määramatutest tüvedest tuletisi, mis väljendavad alustüvega märgitud tunnuse kandjat:

1. eset või asja, nt muna > muna/kas, purjekas, soolikas, viilakas, risttahukas, karikas, rusikas, äädikas, kasukas, allikas;

2. taime, nt mesi > mesi/kas, vetikas, tulikas, sinikas, ohakas, murakas, vaarikas, maasikas;

3. looma, nt sitikas, limukas, kutsikas, kajakas, harakas, prussakas, ritsikas, latikas;

4. isikut rahvuse või päritolu järgi, kui puudub samasisuline lane-tuletis, nt Poola > poola/kas, aga ka -lane kõrval, nt leedukas, norrakas;

5. tegevuse üksikjuhtu (tuletusalus on deskriptiiv- või onomatopoeetiline verb), nt kõma/ma > kõma/kas, sähvakas, prahvakas, plärtsakas.

Argikeelsust või slängi markeeriva liitena asendab -kas neutraalset liidet, liitsõna või fraasi põhisõna, nt kümme > kümne/kas (vrd kümne/line), radikas, ühine > ühi/kas (vrd ühis/elamu), foto > foto/kas (vrd foto/aparaat), telekas, pastakas, juurakas, kainekas, ärikas, Harju > harju/kas (vrd Harjumaa elanik, harjulane), nõmmekas. Slängis võib -kas esineda ka nimeliitena, nt Ülle > Ülle/kas, Tamm > Tamme/kas (vrd Tamm, Tammekänd või Tammemägi). Argikeele ja slängisõnad võivad aja jooksul neutraliseeruda, kirjakeelseks on saanud nt pastakas ja vildikas.

-(a)rd tuletab verbidest ja käändsõnadest halvustavaid isikunimetusi, nt õgima > õga/rd, jahvard, lakard, logard, kohmard, käpard; jõhker > jõhka/rd, ebard, tuimard, juhmard, lohmard, sõjard.

-sk on samuti halvustavate isikunimetuste liide, nt kolask, volask, logask. Erandid: (koore)ürask, linask.

-nik on varem andnud rohkesti isikunimetusi pms püsiva tegevusala järgi, nt (käändsõnadest) aed > aed/nik, kirjanik, kohtunik, kunstnik, laevnik, lihunik, mesinik, nõunik, kümnik, ratsanik, mõisnik, rentnik, talunik, harva muu tunnuse alusel, nt osanik, võlgnik, suurnik, üürnik; (V) elama > ela/nik, asunik. Erandid: möödanik, hapnik, süsinik, vesinik. Liide ei ole tänapäeval produktiivne.

-ts tuletab verbidest ja käändsõnadest:

1. esemenimetusi, pms vahendit märkivaid, nt (V) hüppa/ma > hüpi/ts, klopits, kombits, kaabits, ripats; (N) jalg > jala/ts, jaluts, korgits, nokats, päits, lavats;

2. isikunimetusi, pms halvustava varjundiga, nt (N) jupp > jupa/ts; (Adj) kerge > kerga/ts; (V) nähva/ma > nähvi/ts, kekats.

-ts liitub kahesilbilisele esma- või teisevältelisele vokaaltüvele (v.a peats ~ päits), astmevahelduslike sõnade puhul nõrga astme tüvele. Tuletustüve vokaal on a või i. Kui alustüves on muu vokaal, siis see asendub a- või i-ga, nt kerge > kerga/ts, hõõruma > hõõri/ts (v.a jaluts).

-el on väheproduktiivne liide, mis tuletab pms verbidest, harva nimisõnadest vahendit märkivaid nimisõnu, pms tehnikatermineid, nt (V) hoid/ma > hoid/el, keetel, mõõtel, süütel; (N) nupp > nupp/el, pardel.

-i tuletab ta- või da-elementi sisaldavatest kausatiivverbidest vahendit ja ainet märkivaid substantiive (-ta, -da + -i > -ti, -di), nt valgusta/ma > valgus/ti, soojendi, kirjuti, arvuti, kustuti, lüliti, pihusti; pesuvalgen/di, räbusti, uimasti, erguti, ilmuti, kinnisti, lahtisti, pleegiti, nõrgendi. Liide on eriti produktiivne oskuskeeles.