EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÕNAMOODUSTUS

MÄÄRSÕNAMOODUSTUS

Määrsõnaliited

-lt on kõige tavalisem määrsõnaliide eesti keeles. See muudab omadussõna ja kesksõna määrsõnaks, lisamata mingeid muid tähendusi peale määrsõna üldtähenduse, vrd viisakas (käitumine) – (käitub) viisakalt, pilkav (naer) – (naerab) pilkavalt, solvunud (inimene) – (vaikib) solvunult, põhjendatud (puudumine) – (puudub) põhjendatult.

Liitub omastava tüvele.

-sti on üldiselt sünonüümne lt-ga, kuid vähem kasutatav. -sti annab tuletisi põhiliselt juuromadussõnadest ja tav-kesksõnadest, mitte aga v-, nud-, tud-kesksõnadest. Osa omadussõnade puhul on lt- ja sti-tuletised vabalt vahelduvad, nt julgelt = julgesti, kiirelt = kiiresti, mugavalt = mugavasti, räbalalt = räbalasti, osa puhul ilmneb tähenduserinevus, nt (kummardab) kangelt – (tahab) kangesti, parajalt (soe) – parajasti (siis, kui ..). tav-kesksõnadest tuletatakse -sti abil tõenäosust ja ebakindlust väljendavaid adverbe, nt arvatavasti, nähtavasti, kuuldavasti, mäletatavasti, loodetavasti.

Liitub omastava tüvele.

-misi tuletab peamiselt verbidest teoviisi märkivaid tuletisi, mis on harilikult sünonüümsed des-vormiga, nt kobamisi = kobades (astuma), hiilimisi, aimamisi, kõhklemisi. Üksikjuhtudel on tuletusaluseks käänd- või määrsõna, nt ridamisi ‘reastikku järjest’, endamisi, pikkamisi, vastamisi.

Liitub vokaaltüvele.

-ti tuletab:

1. onomatopoeetilistest ja deskriptiivsetest tüvedest viisimäärsõnu, nt suts/ti, niuhti, praksti, naksti, sulpsti, siuhti, viuhti, hopsti, viu/di, sumdi, põmdi, kõmdi, karsumdi. Helitule häälikule liitub -ti, helilisele -di;

2. nimisõnadest tuletisi, mis väljendavad jaotumist (ajas, ruumis vm), nt õhtu/ti (Käin õhtuti loengutel), sügiseti, kohati (võib esineda öökülma), isikuti = isikute kaupa (võivad tulemused olla väga erinevad) või asendit, nt seliti, küliti, serviti, nurgeti, sügavuti;

3. muudest tüvedest mitmesuguse tähendusega tuletisi, nt igati, mõneti, samuti, kõigiti, mitmeti, kaheti ‘kahte moodi, kahte viisi’, otseti, põigiti, hiljuti, vääriti, vihuti, alati, võõriti.

-tsi annab nimisõnadest tuletisi, mis väljendavad:

1. liikumisteed, liide on sünonüümne tagasõnadega mööda, kaudu, pidi, nt meri > meri/tsi = merd mööda, jäitsi, maitsi, puitsi, õhutsi;

2. tegevusvahendit, liide on sünonüümne kaasaütlevaga või tagasõnadega abil, teel, nt telefon > telefoni/tsi = telefoniga, telefoni teel, meilitsi, käsitsi, sõnutsi;

3. tegevusviisi, nt omavoli > omavoli/tsi, vihatsi;

4. asendit (kui tuletusaluseks on kehaosa nimetus), nt selg : selja > seli/tsi ‘seljad vastamisi’, külitsi ‘külgepidi koos’, rinnutsi, karvutsi, silmitsi, näotsi; osa asendimäärsõnu on sünonüümsed kuti-liiteliste määrsõnadega, nt selitsi = seljakuti; rinnutsi = rinnakuti.

-kesi tuletab käänd- ja määrsõnadest:

1. hulka väljendavaid määrsõnu, nt kahekesi, kümnekesi, hulgakesi, mitmekesi, paljukesi;

2. üksikuid tegevusviisi väljendavaid määrsõnu, nt salakesi, hiljukesi, tasakesi.

-li tuletab käänd- ja määrsõnadest asendit või olukorda väljendavaid tuletisi, nt nägu : näo > näo/li, kõhuli, ninali, seljali ~ selili, küljeli ~ külili, pooleli, sageli, laiali, harali, ammuli, otse/li, valla/li, hajali, siruli, pinguli, kummuli. Paljud li-määrsõnad on sünonüümsed kil- ja kile-määrsõnadega. Kuid li-tuletised märgivad nii asendis olekut kui ka asendisse minekut, samal ajal kui kil-/kile-liite puhul on see erinevus vormiliselt väljendatud: on istuli = istukil, kukkus istuli = istukile, käpuli = käpakil(e), piluli = pilukil(e).

-kil ~ -gil, -kile ~ -gile tuletavad määrsõnu, mis väljendavad asendit või olukorda, milles ollakse (alalütleva-kujulised) või millesse minnakse (alaleütleva-kujulised), väga harva ka asendit või olukorda, millest väljutakse (alaltütleva-kujulised), nt käpp : käpa > käpa/kil, käpa/kile, käpa/kilt (on käpakil, laskus käpakile, tõusis käpakilt üles), praokil(e), pilukil(e), püsti > püsta/kil(e), otse/kil(e), loha/kas > loha/kil(e), istu/ma > istu/kil(e), kummargil(e), sorakil(e), vidukil(e), upakil(e), lääbakil(e), irvakil(e), lotakil(e), kükakil(e). Osa määrsõnu on sünonüümsed li-määrsõna või sisekohakäändelise määrsõnaga, nt seljakil = selili, vidukil = vidus.

-vel ~ -vil, -vele ~ -vile on ebaproduktiivne liide, mis tuletab kahekäändelisi seisundimäärsõnu, nt hõõgu/ma > hõõg/vel, hõõg/vele (söed on hõõgvel, puhus söed hõõgvele), maksvel(e), kalkvel(e), hajuvil, elevil, lodevil, ärevil, kohevil, puhevil, pinevil, põnevil, kihkvel, õhevil, irevil, sirevil, kehkvel. -vel liitub ühesilbilisele konsonanttüvele, -vil kahesilbilisele vokaaltüvele.

-ldasa on ebaproduktiivne liide tähenduses ‘poolest’: kasv : kasvu > kasvu/ldasa = kasvu poolest, ealdasa, aruldasa, sisuldasa, loomuldasa, ajaldasa. Liitub omastava tüvele.

-si on ebaproduktiivne liide, mille tuletised väljendavad peamiselt

1. tegevusviisi, nt argsi, vargsi, silmsi, ilmsi, vagusi, jalgsi, pimesi, sedasi, tahtsi;

2. liikumissuunda või -teed, nt edasi, tagasi. Tuletised maisi ja jäisi on keeletarvituses asendunud ilmekamatega – maitsi ja jäitsi.

-kuti tuletab määrsõnu, mis väljendavad asetust üksteise suhtes, nt kael : kaela > kaela/kuti, kohakuti, vastakuti, otsakuti, seljakuti, rinnakuti, küljekuti, ristakuti, ülekuti. kuti-määrsõnad on sünonüümsed stikku-liitelistega: kaelakuti = kaelastikku, mõnel juhul ka misi-liitelistega, nt vastakuti = vastastikku = vastamisi.

-stikku tuletab nimisõnadest või määrsõnadest määrsõnu, mis väljendavad asetust üksteise suhtes, nt (N) rida : rea > rea/stikku ~ ridastikku, kaelastikku, otsastikku, küljestikku, äärestikku; (Adv) peal > peali/stikku, lähestikku, kohastikku.

Liitmäärsõnad

Päris liitmäärsõnu, s.o otseselt liitmise teel moodustatud liitmäärsõnu, on eesti keeles vähe. Selliseid saadakse nt eesosa pool- või järelosa -võitu lisamisel määrsõnale: poolmuidu, poolvägisi; varavõitu, vähevõitu.

Enamik liitmäärsõnu on kujunenud mingi fraasi määrsõnastumise teel: (käändsõna + kaassõna) aegamööda, igapidi, kahevahel, mispärast, käekõrval, käepärast, käsikaudu, mehemoodi, muuseas, omasoodu, omavahel, vahepeal, äärepealt; (kaassõna + käändsõna) allamäge, altkulmu, eeskätt, ülemäära jne; (käändsõna + määrsõna) hädavaevalt, puupüsti, ükspuha jne; (käändsõna + käändsõna) kahekorra, omapead, ükskõik jne; (käändsõna/määrsõna + verbi käändeline vorm) alalõpmata, pealtnäha jne.

Osa fraase on alles määrsõnastumas ning vormistatakse kord kokku, kord lahku (vt O 45).

Liitmäärsõnade allrühm on tüvekordusega määrsõnad ehk reduplikatiivmäärsõnad, mis harilikult on onomatopoeetilised või deskriptiivsed, nt liipadi-laapadi, tipa-tapa, risti-rästi, köötsa-köötsa, sulla-sulla.