EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÕNAMOODUSTUS

Sissejuhatus

Sõnamoodustus grammatika osana kirjeldab sõnade (täpsemalt: muutetunnusteta sõnatüvede) morfeemkoosseisu. Sõna ehitust kirjeldatakse sõna ehitamise (moodustamise) kaudu. Niisugune ehitust kirjeldav ehk deskriptiivne sõnamoodustus on alati lihtsamalt keerulisemale ega ütle midagi selle kohta, kuidas iga sõna tegelikult saadud on. Väga sageli langevad küll deskriptiivne sõnamoodustus ja sõna tegelik (ajas jälgitav) moodustus ehk saamislugu suunalt kokku. Nt pole põhjust kahelda, et sõna vennalik on niihästi kirjeldatav sõna vend kaudu kui ka saadud sõnast vend. Kuid see pole sugugi alati nii. Nt oskussõna kuumsuitsutamine on küll nagu iga teinegi teonimi grammatiliselt kirjeldatav verbi kuumsuitsutama kaudu, kuid tegeliku moodustuse suund on vastupidine: teonime alusel tehti verb. Sellist moodustust on saamisviisina nimetatud tagasituletuseks. On ka sõnu, mis pole üldse saadud morfeemide lisamise või äravõtmise teel. Sõnu on laenatud (nt maaler on saksa laen, st võetud saksa keelest tervikuna üle, mitte eesti oma vahenditega tuletatud), neid on saadud häälikuid vabalt kombineerides (veenma, raal jt) ja mitmel muul viisil. Sõnade saamist käsitleb leksikoloogia – konkreetsete sõnade saamislugu ajalooline leksikoloogia, saamisviise kui sõnade saamise tehnikat aga sünkrooniline leksikoloogia.

Eesti keele põhilised sõnamoodustusviisid on:

1. tuletus ehk derivatsioon – sõna moodustatakse teisest sõnast selle tüvele (vahel ka vormile) (tuletus)liite lisamise teel, nt sõbra + lik > sõbra/lik, pard + el > pard/el, lahendama + tu > lahendama/tu, või tüvest otse, s.o ilma liiteta ehk null-liitega, nt julge (mees) > (mees) julge/b.

   Eesti keele liited on järelliited ehk sufiksid (erandiks vaid eba-, mis on eesliide ehk prefiks), seega esimest tüüpi tuletus on sufikstuletus. Teist tüüpi tuletus on otse- ehk nulltuletus.

   Tuletamise teel moodustatud sõna on tuletis ehk derivaat. Sõna, millest tuletis moodustatakse, on tuletusalus, selle sõna tüvi alustüvi. Sõnatüvi (või sõnavorm), millele liide otseselt liitub (ja mis võib, ehkki ei pruugi, alustüvest mõnevõrra erineda), on tuletustüvi. Nt tuletise sõbralik tuletusalus on nimisõna sõber, tuletustüvi ja ühtlasi alustüvi selle omastava tüvi sõbra,tuletise hõõrits tuletusalus on verb hõõruma, alustüvi hõõru- ning tuletustüvi hõõri-;

2. liitmine ehk kompositsioon – sõna moodustatakse mingile sõnale teise sõna tüve (või vormi) lisamise teel, nt raud + tee > raud/tee, magama + minek > magama/minek. Liitmise abil moodustatud sõna on liitsõna.

   Tuletusaluseks ning liitsõna moodustusosadeks võivad olla liht- ehk juursõnad, nagu pida/ma > pid/ur, vana + isa > vana/isa. Neiks võivad olla ka teised tuletised või liitsõnad, seega moodustus võib olla korduv, nt [sõber + lik > sõbralik] + us > sõbralikkus; [raud + tee > raudtee] + lane > raudteelane; [raud + tee > raudtee] + [töö + line > tööline] > raudteetööline. Moodustist peetakse tuletiseks või liitsõnaks viimase moodustusastme järgi, st tema vahetute moodustajate järgi. Nt raudteelane ei ole liitsõna, vaid tuletis, mille tuletusaluseks on liitsõna. Mõnda sõna võib siiski pidada niihästi tuletiseks kui ka liitsõnaks, sest esineb kombineeritud sõnamoodustust, kus tuletus ja liitmine toimuvad üheaegselt, nt sirge + selg + -line > sirgeseljaline (mitte: [sirge + selg > sirgeselg] + line > sirgeseljaline või [sirge] + [selg + line > seljaline] > sirgeseljaline).

   Märkus. Mõnikord nimetatakse liitsõnadeks kõiki sõnu, mille mingi (mitte tingimata viimane) moodustusaste on liitmine. Niisuguse käsitluse kohaselt on liitsõna ka raudteelane. Siinse raamatu ortograafiaosaski on moodustusastmete järjekord arvestamata jäetud.

Tuletuse korral kombineerub tuletusaluse leksikaalne tähendus (sõnatähendus) liite tähendusega (nt ‘omadus’, ‘tegevuse enesekohasus’, ‘tegija’ jms). Mõnevõrra tinglikult jaguneb tuletus funktsioonilt grammatiliseks ja leksikaalseks tuletuseks.

Grammatilise tuletuse puhul erineb tuletis tuletusalusest üksnes sõnaliigi poolest ja see erinevus on tingitud lause struktuurist, vrd Ta lahkus ootamatult – Tema lahkumine oli ootamatu. Liiteid, mis annaksid ainult grammatilisi tuletisi, eesti keeles pole, kuid on liiteid, mille põhifunktsioon on grammatiline, s.o sõnaliigi vahetus. Niisugused on nt verbidest teonimesid moodustav liide -mine (käski/ma > käski/mine), omadussõnadest abstraktnimisõnu moodustav -us (kartlik > kartlikk/us), määrsõnaliited -sti ja -lt (kiire > kiire/sti, kiire/lt). Peale sufikstuletuse võib sõnaliiki vahetada ka otsetuletus, nt lenda/ma > lend.

Grammatilised tuletised on täiesti regulaarsed ja moodustuslikult läbipaistvad. Sellistena pole nad valmis sõnavaraüksused. Enamikku neist sõnaraamatud märksõnadena ei esita (nt mine- või ja-tuletisi), sest eeldatakse, et kõneleja moodustab neid kindlate reeglite järgi vahetult lause moodustamise käigus. Täpselt samamoodi nagu sõna muutevorme.

Leksikaalne tuletus muudab tuletusaluse leksikaalset tähendust. On liiteid, mis üksnes täpsustavad tuletusaluse tähendust. Sellised on nt naissooliited -nna ja -tar (laulja > laulja/nna, laulja/tar). Enamik liiteid aga loob täiesti uue mõiste. Nad võivad seejuures muuta ka sõnaliiki, nt lenda/ma > lend/ur, kuid ei pruugi seda teha, nt kohv > kohv/ik. Leksikaalsel tuletusel toimuv tähendusmuutus võib olla läbipaistev (reeglipärane). Sõnade kauba/ndus ja vene/lane suhe alussõnadega kaup ja vene on täiesti kirjeldatav sõnamoodustusreeglitega. Muutus võib olla ka läbipaistmatu (idiomaatiline). Sõnade maja/ndus ja aur/ik ning nende alussõnade maja ja aur tähendussuhte kirjeldamiseks ei aita reegleist, sest see suhe on nihkunud. Tähenduslikult läbipaistmatud tuletised ja suur osa läbipaistvaidki on sõnavaraüksused, mida kõneleja ei pane kokku lause moodustamise ajal, vaid kasutab valmis kujul. Grammatiliste tuletistega sarnanevad reeglipärased juhutuletised, nagu küünarnuki/lik, missi/ndus jne, mida sõnaraamatud ei fikseeri.

Enamik liiteid on mitmetähenduslikud.

Liitsõnale on tunnuslik kokkuvormistus mis tahes ümbruses ja põhiosa mis tahes vormi korral. Kõnes avaldub kokkuvormistus eelkõige rõhumallis – liitsõnal on üks alguspearõhk, nt va∙naema, samal ajal kui fraasis on igal sõnal oma pearõhk, nt va∙na e∙ma. Ortograafias kajastab suulist kokkuvormistust kokkukirjutus.

Liitsõna kokkuvormistusega kaasneb liitsõna grammatiline ja/või tähenduslik erinevus fraasist. Sellised ehitusmallid nagu liitsõnadel saagirikas, nõelterav jne puuduvad fraasidel. Eesti liitsõna eesosa jääb üldjuhul muutumatuks, ükskõik mis vormis järelosa ka ei esineks. See eristab nt liitsõna kalliskivi fraasist kallis kivi, vrd kalliskivist ja kallist kivist. On vaid üksikuid liitsõnu, mille eesosa ühildub järelosaga, nt vaenelaps (vaeselapse, vaestlast), teinepool (teisepoole, teistpoolt), viimnepäev (viimsepäeva, viimsestpäevast). Kalliskivi ja vanaema, kuid ka vaenelaps ja teinepool erinevad fraasidest kallis kivi, vana ema, vaene laps, teine pool tähenduslikultki.

On kokkukirjutisi, mis pole liitsõnad. Nt ortograafiareeglite järgi on teatud tingimustel lubatud kokku kirjutada ühendverbegi, nimelt siis, kui nende verbiline osa on oleviku kesksõna ja ühendverb on lauses täiendiks või öeldistäiteks, nt lahtivõetav jalgratas, jalgratas on lahtivõetav, samuti siis, kui verbiline osa on mineviku kesksõna või mata-vorm ja ühendverb esineb lauses täiendina, nt ettevalmistatud koosolek, ettevalmistamata koosolek (vt O 44).

Eesti keeleõpetuses on tavaks käsitleda kõiki kokkukirjutamise tingimusi koos ortograafia allosas „Kokku- ja lahkukirjutamine”, sõnamoodustuses aga kirjeldada liitsõnade ehitust.

Nagu fraasid jagunevad ka liitsõnad osade vastastikuse suhte alusel kaheks:

1. põimliitsõna on selline, mille eesosa (täiendsõna) laiendab järelosa (põhisõna), nt liitsõnas naisterätsep laiendab sõna naiste sõna rätsep;

2. rindliitsõna on selline, mille osad on omavahel rinnastatud, nt ööpäev, pudi-padi, ajaloolis-poliitiline, sinimustvalge.

Enamik liitsõnu on põimliitsõnad.

On liitsõnu, mille üks osa on omandamas väga üldist tähendust ja muutumas liitetaoliseks elemendiks. Eesosad, nagu ala- (alaväärtuslik, alamõõduline) või üli- (üliarmas, ülisuur) toimivad pooleesliidetena ehk prefiksoididena, järelosad, nagu -võitu (rumalavõitu, suurevõitu, kallivõitu) pooljärelliidetena ehk sufiksoididena.

Sõna moodustusosade ühenduskohal võib toimuda häälikulisi muutusi, ehkki muutusteta seostumine, nt madal/ik, vana/isa, on tavalisem. Tuletuse puhul kehtib seaduspärasus: mida selgem on liite funktsioon, seda selgem on ka tuletuse vormikülg. Teonimeliide -mine, tegijanimeliide -ja, vähendusliide -ke(ne), omadussõnaliited -ne ja -line on suhteliselt korrapärased nii sisu kui ka vormi poolest.

Tüve ja järelosa (liite, liitsõna järelosa) piiril toimuvatest muutustest on sagedasemad järgmised:

1. alustüve lühenemine. Tuletuses välditakse sellega kahe eri silpidesse kuuluva täis- või kaashääliku kõrvusattumist, nt kala + ur > kal/ur, kirjuta + is > kirjut/is, korratu + us > korratus, hammas + stik > hamma/stik. Liitsõnamoodustuses võib eesosa lüheneda muudel põhjustel, nt kauge + side > kaug/side, lühike + ühendus > lühiühendus;

2. konsonandi lisandumine. Tuletuses on see teine viis vältimaks kahe eri silpidesse kuuluva täishääliku kõrvusattumist. Mõnikord peetakse lisanduvat kaashäälikut morfeemi koosseisu mittekuuluvaks vahekonsonandiks, käesolevas raamatus aga liite osaks, nt vaba > vaba/dus (vrd pikk > pikk/us), söö/ma > söö/bi/ma. Liitsõnades ja kond-liite puhul esineb s-i lisandumist (ees)tüvele, nt kulla + sepp > kullas/sepp, lugeja > lugejas/kond;

3. tüvevokaali teisenemine, nt i > a: jonn : jonni > jonna/kas, u > a: rippu/ma : ripu/n > ripa/ts, i > u: laadi/ma > laadu/ng, e > a: kerge > kerga/ts, a > i: tõmma/ta > tõmmi/ts;

4. alustüve välte nõrgenemine, nt pehme > pehme/ne/ma, vanker > vanger/da/ma. Tuletiste välte nõrgenemise kohta vt ka O 10.

Eesti kirjakeel on tuletise- ja liitsõnarohke keel. Eesti keelekorraldus on alati soosinud tuletiste kasutamist ja XX sajandi jooksul on neid kirjakeelde juurde toodud tohutul hulgal. Kirjakeele allkeeled erinevad tuletiste kasutamise poolest siiski tunduvalt. Nii on oskuskeeles tuletisi hoopis rohkem kui üldkeeles. Ka on oskuskeeles liidete tähendused sageli kokkuleppelised ja vahel teistsugused kui üldkeeles. Kirjalik väljenduskuju on üldjuhul tuletiserohkem kui suuline, kuna viimane vajab mõistmiseks „läbipaistvamaid” keelendeid.

Sõnamoodustuse kirjeldus esitatakse harilikult ja ka siinses käsiraamatus moodustiste sõnaliikide kaupa: verbimoodustus, nimisõnamoodustus, omadussõnamoodustus, määrsõnamoodustus. Põhitähelepanu pööratakse produktiivsetele (s.o uute moodustiste saamiseks kasutatavatele) liidetele, tuletus- ja liitumismallidele.