EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÕNAMOODUSTUS

NIMISÕNAMOODUSTUS

Nimisõnaliited

Kogu või ala väljendavad liited

-kond tuletab peamiselt nimisõnadest, harva muude sõnaliikide sõnadest nimisõnu, mis väljendavad:

1. kogu

   –tuletusalusega nimetatud isikute kogu, nt (N) kirjanik > kirjanik/kond, kodanikkond, haritlaskond, meeskond, naiskond;

   –isikute kogu tuletusalusega märgitud tunnuse kaudu, nt (N) õu > õu/kond, perekond, seltskond, sõpruskond; (V) saat/ma > saatkond, võistkond; (Adj) ühine > ühiskond, erakond; (muutumatu sõna) kaaskond, lähikond;

   –tuletusalusega nimetatud asjade või nähtuste kogu (pms oskuskeeles), nt (N) keelkond, lihaskond, hammaskond;

   –asjade või nähtuste kogu tuletusalusega märgitud tunnuse kaudu (pms oskuskeeles), nt (N) pesa > pesa/kond; (V) käändu/ma > käänd/kond, pöördkond, muutkond;

2. piirkonda, nt (N) ring > ring/kond, paikkond, maakond, võimkond, jõgikond, valdkond, õhkkond.

Arvsõnadele liitudes väljendab -kond ligikaudsust, nt kümme > kümme/kond ‘umbes kümme’, sadakond, tuhatkond.

Nimisõnalise tuletusaluse korral liitub -kond nimetava tüvele, ne-, line-, lane-liiteliste sõnade puhul s-tüvele, nt naine : naise > nais/kond, haritlane : haritlase > haritlas/kond, tööline : töölise > töölis/kond, õpilane : õpilase > õpilas/kond. Erand: inimene : inimese > inim/kond. -s lisandub ka ja-liitelisele alustüvele, nt kuulaja > kuulajas/kond, õpetajaskond, teenijaskond. Selle rühma eeskujul on erandlikult tuletatud ka liikmeskond ja jaoskond. Verbide puhul liitub -kond konsonanttüvele, nt võistkond, pöördkond.

kond-liide on kujunenud iseseisvast sõnast ja tal on mõningaid sõna omadusi veel praegugi. Rindtarindis võib korduva kond-liite ära jätta, justnagu oleks ta liitsõna põhisõna, nt mees- ja naiskonnad. Õigekirjutuse poolest aga ei erine kond-liide muudest liidetest. Ka kond-tuletiste puhul kehtib häälikuühendite kirjutamise reegel, mille järgi kirjutatakse kaashäälikuühendis iga täht ühekordselt, v.a juhul, kui tüvi lõpeb sama konsonandiga, millega liide algab, vrd lipkond ja salkkond (vt O 15).

-stik tuletab nimisõnadest nimisõnu, mis väljendavad:

1. asjade või nähtuste kogu, nt sõna > sõna/stik, soonestik, reeglistik, tähestik, andmestik;

2. loodusobjektide rühma või ala, nt järv > järve/stik, mäestik, põõsastik, kärestik, kitsustik.

-stik liitub omastava tüvele, nt juhtme/stik, ning mitmesilbilisele s-lõpulisele nimetava tüvele (kusjuures tüve -s ja liite -s kattuvad) (hammastik). Kahesilbilisest kolmandavältelisest us-lõpulisest alustüvest lähtuvate tuletiste välde kõigub (III või II), nt kõrgus (III) > kõrgustik (III või II), kitsustik, sündmustik, seadustik, määrustik. Muude tüvede välde enamasti säilib, nt andmestik, kombestik, luitestik.

-(i)stu tuletab nimisõnu, mis väljendavad kogu või ala, nt ühistu, kaubastu, kalmistu, linnastu ‘suurlinn koos ees- ja tütarlinnadega’, rõivistu ‘riidehoid; riietusruum’, haljastu ‘haljasala’, kinnistu. Paljud tuletised on oskussõnad, mis erinevad samatüvelistest stik- ja kond-tuletistest mingi tähendusvarjundi poolest. Vrd

-la tuletab nimisõnu, mis märgivad peamiselt:

1. ehitisi, nt haigla, vangla, söökla, juuksla, kanala, võimla, suvila, parkla, tankla;

2. maa-ala, nt rohtla, tagala, põhjala.

-mu: elamu, eramu, pühamu, valamu, koelmu, songermu, tõngermu.

-mik tuletab nimisõnu, mis väljendavad:

1. kehapiirkonda, nt otsmik, rindmik, istmik;

2. muid kohti, nt katmik, raiesmik, hargmik, vahemik, tühimik (= tühik), tühemik (= tühe);

3. kogu, nt kogumik, valimik, lugemik, vestmik, vaatmik;

4. muid tähendusi, nt pääsmik, pistmik, habemik, kõrtsmik.

-ndik tuletab nimisõnu, mis väljendavad:

1. kohta või ala, nt järsandik, seljandik, lagendik, kõrgendik, tasandik, hõrendik, noorendik, tarandik, istandik;

2. harva isikut, nt kasvandik.

-ndik on ka murdarvsõnu tuletav liide, nt kaks > kahendik.