EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÕNAMOODUSTUS

OMADUSSÕNAMOODUSTUS

Omadussõnaliited

-ne liitub peamiselt nimisõnadele, ka võrdlemisi paljudele määrsõnadele ning üksikutele omadussõnadele.

Nimisõnade korral on tuletus produktiivne ainet või mõõtühikut märkivatest nimisõnadest. Tuletised väljendavad vastavalt:

1. kokkupuudet, koosnemist või rohket sisaldust, nt piimane klaas ‘klaas, mis on piimaga koos’, jahused (käed), porine (põrand), tolmune (riiul); villane riie ‘riie, mis koosneb, on tehtud villast’, vaskne (pannal), pihlakane (kepp); liivane maa ‘maa, mis sisaldab palju liiva’, soolane (liha), vesine (supp), kadakane (karjamaa), kaljune (maastik);

2. mõõtu, nt aastane, tunnine, tonnine, kilone, grammine, puudane, liitrine, meetrine, ämbrine, kroonine, sendine; tuletusalusena võib esineda ka arvu ja mõõtühikut väljendav fraas, nt kolm päeva > kolmepäevane, kuuemeetrine, kahe tuhande kroonine. Mõõtühikut väljendavale nimisõnale liitub ne-liide siis, kui mõõtühik on üldtuntud ja mõõdetavat suurust ennast (pikkust, vanust, pinget, sagedust vms) ei peeta vajalikuks nimetada; muudel juhtudel liitub -ne mõõduomadussõnale, nt nädalapikkune, kahe tolli paksune, meie maja kõrgune.

Võõrsõnade korral on tuletusaluseks erinevalt omasõnadest abstraktnimisõna, nt autoriteetne, efektne, kontrastne, stereotüüpne jne.

Omadussõnast lähtuvatel tuletistel on vähendav tähendus, nt uus > uud/ne, argne, tühine.

Määrsõnatüvede korral on ne-liitel vaid sõnaliiki muutev funktsioon, nt lahti > lahti/ne, katkine, otsene, vähene, siinne, sealne, eilne, praegune.

-ne liitub harilikult omastava tüvele. Nimetava tüvi esineb kahesilbiliste esmavälteliste sõnade puhul, nt vesine, tühine, ning koostist märkivates tuletistes, kui nimetav on ühesilbiline ja lõpeb konsonandiga, nt kuldne, raudne, muldne, nahkne.

-line liitub nimisõnale, osutades üldjuhul olemuslikumale tunnusele kui -ne:

1. mingile (hrl välisele) tunnusjoonele, nt jooneline, praguline, plekiline, kortsuline. Tuletusaluseks on harilikult konkreetnimisõna. Sageli esineb tuletusalusena nimisõna- või hulgasõnafraas, nt suur nina > suurenina/line, kõrgepalgaline, tugevatoimeline; kolm haru > kolmeharu/line, kaheköiteline, tuhandepealine. (Siiski: laiaõlgne, sinisilmne, välejalgne, teravmeelne, mitmehäälne; kõrgeväärtuslik, heasüdamlik.) Selle rühma ne-tuletised on enamasti asendatavad kaasaütlevas käändes nimisõnaga, nt kortsuline (nägu) = kortsudega (nägu), suureninaline (mees) = suure ninaga (mees), kahevahetuseline (töö) = kahe vahetusega (töö);

2. kujule või vormile (nii konkreetses kui ka abstraktses mõttes), nt silindriline, keraline, kristalliline, esemeline, laineline, sõnaline, numbriline, astmeline, massiline, irooniline. Tuletusaluseks on nii konkreet- kui ka abstraktnimisõnad;

3. alale või valdkonnale, nt sõjaline, keeleline, hingeline, sisuline, vanuseline, aineline, ajalooline, plaaniline, perioodiline, loominguline, matemaatiline, elektriline. Tuletusaluseks on enamasti abstraktnimisõna. Sellised line-liitelised täiendid on tihti asendatavad omastavalise täiendiga, nt loominguline puhkus = loomingupuhkus, vanuseline vahe = vanusevahe.

-line liitub omastava tüvele. ia- ja ika-liitelised võõrsõnad on -line ees sageli lühenenud, nt energia > energi/line, bioloogiline, demagoogiline; lingvistika > lingvisti/line, statistika > statistiline. ika-liide säilib, kui on vaja eri sõnu tähenduslikult lahus hoida, nt klassiline – klassikaline, füüsiline – füüsikaline, taktiline – taktikaline.

-lik liitub peamiselt nimisõnatüvele, harvemini omadussõna- ja verbitüvele. Suurem osa lik-tuletisi osutavad tegevuses või olekus avalduvale tunnusele.

Nimisõnast lähtuvad tuletised väljendavad enamasti sarnasust toimes või olekus. Tuletusaluseks on sel juhul elusolendit (eriti isikut) väljendav sõna, harvemini muu sõna, nt ori > orja/lik ‘käitub nagu ori’, lapselik, emalik, inimlik, reeturlik, süüdlaslik, peremehelik, kuninglik, natsionalistlik, aristokraatlik, masinlik, mõistlik, eeskujulik, pühalik, linlik, kroonulik, taevalik. -lik annab tuletisi ka nimedest, nt goethelik, juhanliivilik; pariislik, tartulik.

Muid nimisõnast lähtuvaid lik-tuletisi: riiklik, isamaalik, ilmalik, isiklik, kohalik, ametlik, loomulik, korralik, õnnelik, rahulik, murelik, valelik, heasüdamlik, kirjalik, erandlik, vastandlik.

Verbist lähtuvad tuletised märgivad, et vastav tegevus on kellelegi või millelegi iseloomulik, nt kartlik laps = laps, kes kardab, leplik, kõlblik, kiuslik, leidlik, reetlik, mõistlik, kannatlik, õpetlik.

Omadussõnatüvele liituval lik-liitel on vähendav varjund, nt kurblik, tuttavlik, arglik.

-lik liitub harilikult nimetava tüvele, nt masin > masin/lik, neitsilik. Omastava tüvele liitub -lik padi-tüüpi sõnades, nt asi : asja > asja/lik, kirjalik, ja tugevneva astmevaheldusega sõnades, nt rikas : rikka > rikka/lik, rahvalik, kohtulik. Lühitüvele liitub -lik lane-liitelistes sõnades, nt kangelane > kangelas/lik, gas- ~ kas-lõpulistes sõnades, nt kasakas > kasak/lik, kuningas > kuning/lik, ning sõnades südamlik, mätlik, inimlik, kodanlik. Astmevahelduslike sõnade puhul, mis omastavas on kahesilbilised, nimetavas aga (lõpukao tõttu) ühesilbilised, oleneb tuletustüve valik traditsioonist, vrd kramplik – sõbralik. Uuemates sõnades, kus traditsiooni veel pole, samuti nimedest tuletamisel esineb sageli kahesugust kasutust, nt ilmlik ~ ilmalik, londonlik ~ londonilik.

Verbitüvede puhul liitub -lik harilikult ühesilbilisele konsonanttüvele, nt tead/ma > tead/lik, tundlik, leidlik, nõudlik, petlik; kahesilbiline vokaaltüvi lüheneb ühesilbiliseks, nt tõtta/ma > tõt/lik, kõlba/ma > kõlb/lik. Esmavälteliste astmevahelduseta tüvede puhul liitub liide tüvevokaalile, nt sobi/ma > sobi/lik, surelik, pärilik.

-tu väljendab omaduse puudumist.

Nimisõnale liitudes näitab see nimisõnaga märgitu puudumist, nt andetu inimene ‘inimene, kellel pole annet’, maitsetu, sisutu, tundetu, kultuuritu, sarvitu.

Enamik nimisõnatüvelisi tu-omadussõnu langeb tähenduslikult kokku alussõna ilmaütleva käände vormiga, nt alusetu süüdistus = aluseta süüdistus, lõhnatu gaas = lõhnata gaas. Osa omadussõnu on siiski tähenduslikult iseseisvunud ega ole asendatavad käändevormiga, vrd sõnatu – sõnata, vahetu – vaheta, abitu – abita, korratu – korrata, keeletu – keeleta, jäägitu – jäägita, näotu – näota.

Verbi ma-tegevusnimele liitudes näitab tu-liide:

1. objekti allumatust tegevusele, tuletised on sisult passiivsed, nt lahendamatu ülesanne = ülesanne, mis ei ole lahendatav. Selliste omadussõnade tuletusaluseks saab olla ainult sihiline verb;

2. subjekti mittetoimimist, tuletised on sisult aktiivsed, nt halastamatu inimene = inimene, kes ei halasta. Enamasti on tuletusaluseks sihitu verb, üksikjuhtudel ka sihiline verb, nt tähelepanematu, mõtlematu, usaldamatu, läbilaskmatu, taipamatu, kannatamatu, kartmatu.

Sisult passiivsed tuletised osutavad enamasti tegevuse võimatusele. Nende jaatavaks vasteks on tav-kesksõna, nt ületamatu raskus = raskus, mida pole võimalik ületada – ületatav raskus = raskus, mida on võimalik ületada. Kuid leidub ka üksikuid mittemodaalseid tuletisi, vasteks tud-partitsiip, nt ootamatu külaline = külaline, keda ei oodatud – oodatud külaline = külaline, keda oodati. Sisult passiivsete omadussõnade tuletustüvi on harilikult isikulise tegumoe vormis, kuid kasutatakse ka umbisikulist tuletustüve, enamasti esimese paralleelvõimalusena, nt vastuvõtmatu = vastuvõetamatu, kujutlematu = kujuteldamatu. Osal juhtudel on toimunud tähenduste spetsialiseerumine, isikuline tüvi annab subjektiviitelise, umbisikuline objektiviitelise tuletise, nt mõistmatu inimene – mõistetamatu tegu, tähelepanematu kuulaja – tähelepandamatu kuulaja, mõtlematu küsija – mõeldamatu küsimus, (enne)kuulmatu jultumus – kuuldamatu kõne, (enne)nägematu – nähtamatu olend.

matu-omadussõnade tähendus on enamikul juhtudel erinev mata-vormide tähendusest. matu-omadussõnad näitavad, et tegevus ei ole võimalik, nt ravimatu haigus ‘haigus, mida ei ole võimalik ravida’, mata-vorm, et tegevus ei ole veel toimunud, nt ravimata haigus ‘haigus, mida ei ole ravitud’. Osal juhtudel tähenduserinevus siiski puudub, nt harimatu inimene = harimata inimene, teenimatu kuulsus = teenimata kuulsus, piiramatu voli = piiramata voli. matu-omadussõnad on kirjakeelsemad, mata-vormid rahvakeelsemad.

Nimisõnalise alussõna puhul liitub -tu omastava tüvele. mõte-tüüpi sõnade puhul võib tuletise välde nõrgeneda, nt tarbetu (III või II v), maitsetu, kaitsetu, andetu.

-kas näitab nimisõnale liitudes omaduse rohkust, nt turi : turja > turja/kas, andekas, vaimukas, viljakas, edukas, eakas, mahlakas, omadussõnale liitudes omaduse vähesust, nt hapu > hapu/kas ‘kergelt hapu’, punakas.

Liitub ühe- või kahesilbilisele omastava tüvele. mõte-tüüpi sõnade puhul võib tuletise välde nõrgeneda, nt maitsekas (III või II v), andekas, toimekas, kombekas.

-jas väljendab nimisõnale ja verbile liitudes sarnasust, nt klaas > klaas/jas ‘klaasitaoline’, nööpjas, tuhkjas, nooljas, pähkeljas; helkima > helk/jas, kleepjas, omadussõnale liitudes omaduse vähesust, nt must > must/jas ‘mustapoolne’, tömpjas ‘tömbivõitu’, lauskjas, kumerjas.

Liitub harilikult ainsuse nimetava tüvele. Kolmandavälteline vokaallõpuline alustüvi lüheneb, nt lääge > lääg/jas, helkima > helk/jas. Kolmandavälteliste konsonantlõpuliste alussõnade välde tuletises nõrgeneb, nt peegel (III v) > peegeljas (II v).

-ke(ne) on käändsõnaliide (vt SM 24), mis väljendab ka omadussõnale liitudes deminutiivsust, esinedes sageli koos teise deminutiiviliitega -u, nt väetike(ne), nõdruke(ne), kitsuke(ne).

Liitub omastava tüvele: armas : armsa > armsa/ke(ne), vaeseke(ne), väikseke(ne).