[EKS] Eesti keele sõnaraamat

õige1
1 ‹adj› tõele, tegelikkusele, tõsiasjadele vastav; midagi õigesti, ilma eksimuseta osutav, väljendav vms
⇔ vale (2. täh), väär1
▫ Kõik on õige, mis ma räägin.
▫ Salasõna oli õige.
▫ Mees ei taha, et ajakirjanduses ilmuks ta õige nimi.
▫ Õiged vastused on: 1a, 2b, 3d, 4a.
▫ Kumb on õige, kas tainas või taigen?
■ ‹adj› teatavas olukorras, mingiks otstarbeks parim, kõige sobivam, nõutav või vajalik
⇔ vale (2. täh)
▫ Koht paistis õige olevat.
▫ Miks plaat õigeks ajaks valmis ei saanud?
▫ Tuleb välja, et asjad on läinud oma õiget rada.
▫ Õige toitumine.
▫ Kõverad naelad taoti õigeks.
■ ‹s› keegi, kes on millegi poolest kõige parem (nt kõige sobivam elukaaslane)
▫ Ta pole veel seda õiget leidnud.
2 ‹adj› (oma klassis) täiuslik, igas suhtes mõõtu välja andev, väga hea
= tõeline (2. täh)
▫ Turniir sai oma õige hoo sisse alles eile.
▫ Pole tast enam õiget elulooma.
3 ‹adj› inimese õiglustundega seotud; (moraalselt) õigustatud või põhjendatud
▫ Last lüüa pole õige.
4 ‹adj› (möönva, kinnitava sõnana:) tõsi jah, tõepoolest, just nii
▫ „Õige küll,” noogutasin.
▫ Õige mis õige.

õige2 ‹adv›
‹hrl omadussõna või määrsõnaga› (tugevdavalt, määra rõhutavalt:) üsna, üpris
▫ Oli juba õige pime.
▫ Õige pea kohtusime jälle.
■ ‹rõhutava üldlaiendina› tugevdab väidet, väljendab ja rõhutab imestust, üllatust, pahameelt, hoiatust vms
▫ Õige mul nüüd maailmarevolutsioon!