‹s› 1tara, müüri või hoonetega ümbritsetud ala; ala elamu ja kõrvalhoonete vahel = hoov (1. täh) ▫ Lapsed tegid õuele lumememme. ▫ Koduõu. ▫ Taluõu. ▫ Kooliõu. ■ õues ‹ka vormides õue, õuest› vabas õhus, mitte siseruumis, (majast) väljas ▫ Pakane paukus õues. ▫ Ravisime veel paar päeva ja alles siis läksime õue. ▫ Last oli raske õuest tuppa saada. 2vananenudõukond, hoovkond = hoov (2. täh) ◊ põlissõnauurali: soomeovi 'uks', mansiāwi 'uks, värav', kamassiāje 'uks'. Sõna põline tähendus on 'uks'