[EKS] Eesti keele sõnaraamat

pime 1 ‹adj› loodusliku või tehisliku valguseta, valgustamata; vähese (ebapiisava) valgustusega
▫ Õhtuti läheb järjest varem pimedaks.
▫ Pimedate Ööde filmifestival.
▫ Pimedas toas põles küünal.
■ ‹s› valguse puudumine või selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg
= pimedik
▫ Elekter läks ära, tuleb istuda pimedas.
▫ Töö käis pimedast pimedani.
2 ‹adj› selline, kes ei näe, ilma nägemisvõimeta
▫ Pime muusik.
▫ Mees on ühest silmast pime.
▫ Pimedaks jääma.
▫ Kutsikad on veel pimedad.
■ ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija
▫ Pimedate juhtkoer.
■ ‹adj› (millestki pimestavast põhjustatud ajutise mittenägemise kohta)
▫ Ere valgus võttis silmist pimedaks.
■ ‹adj› midagi või kedagi mitte märkav või märgata tahtev; tegelikkuse suhtes taipamatu või sellest mitte hooliv
▫ Kõrvaklapid peas, kurt ja pime kõige toimuva suhtes.
▫ Autor on oma vigade suhtes pime.
▫ Armastus teeb pimedaks.
3 ‹adj› täiesti ettenägematu, ootamatult ette sattuv
▫ Tagaotsitava jälile viis pime juhus.
▫ Pime õnn, et nii läks.
4 ‹adj› (intensiivsete tunnete kohta:) arutusse tegevusse tõukav; arutu, mittemõistuslik
▫ Tea tegutses pimeda viha ajel.
▫ Pime hirm tundmatu ees.
▫ Pime fanatism.
■ ‹adj› ilma igasuguste kahtlusteta; kriitikata alistumist näitav
▫ Ainult türann nõuab pimedat käsutäitmist ja kuuletumist.
5 ‹adj› segane, ebamäärane, teadmata; kahtlane, ebaseaduslik
▫ Politseist öeldi: pime asi, tunnistajaid pole.
▫ Korruptsioon ja pime äri lokkas igal tänavanurgal.
6 ‹adj› rumal, harimatu, mahajäänud
▫ Pole päris kohane rääkida pimedast keskajast.
7 ‹adj› halb, ebameeldiv, negatiivne
▫ Igaühel on oma pimedam pool.
■ ‹adj› raske, sünge
▫ Ka pimedatel aegadel on rahvas elujõudu ammutanud koos laulmisest.
8 ‹s› kõnekeelne esineb üllatust, jahmatust väljendavates hüüatustes, ka kerge kirumissõnana
▫ Tohoo pime, mis matusemeeleolud need siin siis veel olgu!
▫ Kuhu sa pime tormad!
◊ põlissõna uurali: soome pimeä 'hämar', komi pemi̮d 'pime; pimedus', neenetsi pæwd´a 'pime; pimedus'

pimss ‹s› laavast tekkinud väga kerge poorne purskekivim
= pimsskivi
◊ laensõna saksa Bimsstein 'pimsskivi', varasem kuju vanaülemsaksa pumiz < ladina pūmex 'pimsskivi; poorne kivim; laava' (sõnast spūma 'vaht')

pips1 ‹adj› üleliia nõudlik ja valiv; (tehtult) peenutsev
= peps
▫ Laps on toidu suhtes väga pips.

pips2 ‹s› väikseim valuutakursi ühik, millega mõõdetakse valuutapaaride hinnaliikumist ning mis on valuutaturgudel kasumi ja kahjumi arvestuse aluseks
◊ laensõna vene пипс kõnekeelne 'pips' < inglise pip 'pips' (väljendi percentage in point 'protsendipunkt' algustähtlühend)

piss ‹s› (eriti lastega ühenduses:) kusi
▫ Piss tuli püksi.
■ pissil ‹ka vormides pissile, pissilt› (pissimise, pissimas käimise kohta)
▫ Pissil ja suuremal asjal tuli käia peenramaal.
▫ Seejärel läksin ise pissile.
◊ laensõna saksa Pisse 'kusi' < vanaprantsuse pisse 'kusi' (hüüdsõnast)

pits1 ‹s› mustriline võrkkudum (ääristava kaunistava ribana või kaunistava esemena, ka kangana)
▫ Pluus on kaunistatud musta pitsi ja pärlitega.
▫ Heegeldatud pits.
▫ Värviline setu pits.
◊ laensõna saksa Spitze 'pits' (omadussõnast spitz 'terav')

pits2 ‹s› väike napsiklaas
▫ Viinapits.
■ pitsitäis; selline kogus (alkohoolset) jooki
▫ Pits viina maksab kolm eurot.
▫ Üldiselt ma üle kahe pitsi ei võta.
◊ laensõna baltisaksa Spitzglas 'napsiklaas'

pits3 ‹s› 1 piibuvarre peenem, suhu käiv osa
= piibupits, lips2, piibulips
■ pikk ja peenike torukujuline ese sigari, sigareti vm suitsu hoidmiseks suitsetamisel
= suitsupits
▫ Tubakapits.
2 õngeridvale vastupidavuseks külge kinnitatav vetruv peen ots
= ridvapits
■ jalatsi ninaots, pealsete eesmine osa
◊ laensõna saksa Spitze 'teravik, tipp, ots; sigaretihoidja'

pms (lühend)
peamiselt

PMS (lühend)
premenstruaalne sündroom
▫ Mõned naised tahavad PMS-i ajal üksi olla.