[EKS] Eesti keele sõnaraamat
Leitud 2 artiklit
ei1 ‹
adv›
1 eitussõna, mis annab kogu lausele või küsimuse vastusele eitava sisu ▫
Temaga ei saa vaielda.
▫
Lihtsalt aega ei olnud.
▫
„Kas sa tuled ka?” – „Ei”.
2 annab üksnes järgnevale sõnale või ühendile eitava sisu, aitab väidet rõhutada, kinnitada või täpsustada =
mitte (
2. täh)
▫
Ei, see on pöörane.
▫
Sajad, ei, tuhanded hukkusid.
▫
Ei mina ega keegi teine ole teie hädades süüdi.
3 esineb sisult jaatavates, möönvates, täpsustavates lausetes =
mitte (
4. täh)
▫
Kas sa süüa ei taha? ▫
Aitan ikka, miks ei.
■
esineb ebamäärasust väljendavates ütlustes ▫
Arvab endast veel ei tea mida.
■
esineb rõõmu, vaimustust, heameelt vm tunnet väljendavates lausetes ▫
Ei, oli see alles sõit! 4 ‹
korduvana›
esineb ühendava sõnana ▫
Ei lõbu, ei sära, ei midagi.
◊
põlissõna uurali: soome ei '(tema) ei', komi o-, e- (eitustegusõna tüved), kamassi ε-, i- (eitustegusõna tüved). Eesti ei on üks muistse eitustegusõna vorme
ei2 ‹s›
„ei“-sõna, „ei“-otsus; eitav, negatiivne otsus
▫ Direktor ei ütle kiirustades „ei” ühelegi uuele tegevusele.
◊ põlissõna uurali: soome ei '(tema) ei', komi o-, e- (eitustegusõna tüved), kamassi ε-, i- (eitustegusõna tüved). Eesti ei on üks muistse eitustegusõna vorme