[EKS] Eesti keele sõnaraamat

hull 1 ‹s› mõistuse kaotanud, hullumeelne inimene
▫ Märatsev hull.
▫ Külahull.
■ ‹adj› mõistuse kaotanud, hullunud
= hullumeelne (1. täh)
▫ Hull parun.
▫ Ma olen hulluks läinud.
■ ‹adj› marutõbine
✉Seal kusagil nähti hullu koera, kes, suu vahul ja saba jalge vahel, pures metsapuid, nii et pilpad taga. Viivi Luik
2 ‹adj› tohutu, meeletu, pöörane; absurdne, jabur
= hullumeelne (2. täh)
▫ Rabatud sai hullu moodi.
▫ Kui mingi hull idee tekkis, töötasin ööd ja päevad.
■ ‹adj› ebameeldivalt suur, väga kole või halb
▫ Hull peavalu.
3 ‹s› pöörane, arutu millegi harrastaja või millegi tegija
▫ Kes hull küll sellise matka ette võttis?
▫ Spordihull.
▫ Autohull.
▫ Seksihull.
■ ‹s› miski pöörane, meeletu või ebameeldiv
▫ Midagi hullu ei juhtu.
▫ Pole hullu.
■ ‹s› (kerge kirumissõnana)
▫ Kuhu sa, hull, tormad?
◊ põlissõna läänemeresoome (piiratud levikuga): soome hullu 'hull; rumal; meeletu, pöörane; veider', karjala hullu 'hull; meeletu', liivi ul 'hull; meeletu'