[EKS] Eesti keele sõnaraamat

ilus ‹adj› 1 esteetiliselt meeldiv, kaunis; kunstielamust pakkuv
⇔ inetu (1. täh), kole1 (1. täh)
▫ Väga ilus naine.
▫ Ilus loodus.
▫ Ilus unenägu.
▫ Ilus pilt.
■ tegeliku elu nõudeile vastav ja seetõttu väliseltki kauniks peetav, muljet avaldav, kellelegi meelepärane
▫ Tänavu on ilus kartul.
▫ Õunad ei olnud enam kõige ilusamad.
▫ Kolme minuti jooksul löödi kaks ilusat väravat.
▫ Sel sügisel on olnud ilusad ilmad.
▫ Enne valimisi antakse ikka ilusaid lubadusi.
2 kiiduväärt, viisakas, kombekohane
⇔ inetu
▫ Teisi taga rääkida ei ole ilus.
▫ Ilus, et kedagi ei unustatud.
■ (kasutatakse irooniliselt halvustava hinnangu edasiandmiseks)
▫ Üks aeleb kõrtsides ja teine põõnab kodus – ilus lugu küll!
3 (millegi kopsaka, rikkaliku kohta)
▫ Vargad said ilusa noosi.
▫ Pärast ametikõrgendust oli ka palganumber palju ilusam.