[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kõver 1 ‹adj› kaari, lookeid, jõnkse omav
⇔ sirge
▫ Vana kõver õunapuu.
▫ Taevasse ilmus kõver kuusirp.
▫ Kõverad pargiteed.
■ (viltukistud näojoonte, pahura, virila vms näoilme kohta)
▫ Pensionär vaatas kõvera muigega kõhutantsu.
2 ‹s› joon, mis ei ole sirge
= kõverjoon ‣ VÕRDLE sirge (3. täh)
■ selline joon graafilise näitajana või kujuteldava joonena
= kõverjoon
◊ põlissõna läänemeresoome v läänemeresoome-mordva: vepsa kover 'kõver', liivi kõ'urõ 'kõver', ?mokša kovardams 'kokku keerama, rullima'