[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kiri ‹s› 1 interneti või posti teel lähetatav sõnum
▫ Ma pole oma kirjale veel vastust saanud.
▫ Ta saatis mulle väga vihase kirja.
▫ Taat pani kirja ümbrikusse ja viis postkasti.
▫ Kõiki asju sai ajada kirja teel.
2 hrl graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse kinnistamiseks ja edastamiseks (nt kiilkiri, piltkiri, hieroglüüfkiri)
= kirjasüsteem
▫ Pimedate kiri.
▫ Ladina kiri.
■ trükikirja liik või kraad; tähtede graafiline (hrl kunstipärane) kuju
= šrift, kirjaliik
▫ Väikese kirjaga teksti on raske lugeda.
■ kirjamärkidest koosnev tekst
▫ Kiri hauaplaadil oli vaevu loetav.
■ kirjutamine, kirjaoskus; kirjatarkus, kirjasõna
▫ Vanal ajal oli vähe neid, kes oskasid lugeda ja tundsid kirja.
3 (metallraha kohta:) mündi pool, millel on väärtust märkiv number koos rahaühikut märkiva sõnaga
‣ VÕRDLE kull
▫ Lapsed loosisid istekohad kulli ja kirja visates.
▫ Millegipärast tuleb mul juba mitmendat korda järjest kiri.
4 (kaunistav) muster, ornamentika (riidel, puuesemetel)
▫ Põletatud kirjadega puunõu.
▫ Rahvuslike kirjadega kaunistatud kott.
5 kirjas ‹kelle› kõnekeelne (osutab rühmale, liigile, kuhu keegi loetakse, arvatakse kuuluvat)
▫ Õppeedukuselt oli ta alati kolmemeeste kirjas.
6 vananenud püha raamat, hrl Piibel