[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kull ‹s› 1 röövlindude (ning mõne välistunnuse poolest neid meenutavate lindude) rahvapärane üldnimetus
▫ Kull on jälle ühe kana ära viinud.
■ (hrl inimese kohta käivates võrdlustes)
▫ Naise küüned olid pikad ja kõverad nagu kullil.
2 laste jooksumäng, milles üks mängijatest on kull, kes püüab teisi taga ajades kedagi käega puudutada, et sellega püüdja osast vabaneda ja tabatu uueks kulliks lüüa
= kullimäng, kula2
▫ Vahetunnil mängiti kooliõuel kulli.
■ juhtiv mängija selles
▫ Ma lõin su kulliks!
3 vapikotka kujutis
▫ Dokumendi õigsust kinnitas keisri kulliga pitser.
■ (metallraha kohta:) mündi pool, millel on vapikujutis
‣ VÕRDLE kiri
▫ Mängu alustaja otsustati kulli ja kirja visates.
■ kõnekeelne (suurema rahaühiku kohta)
▫ Ole meheks, viska viis kulli.
◊ põlissõna läänemeresoome (piiratud levikuga): soome kulli 'suguti', murdes ka 'koovitaja', karjala kul´l´i 'koovitaja', liivi kuļļ 'kull'