[EKS] Eesti keele sõnaraamat
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 39 artiklit
aegkondM
‹
s›
geoloogia (geoloogiline alajaotus:) ajavahemik umbes 100 kuni 250 miljonit aastat, mille kestel kujunesid ladekonna kivimid (nt uusaegkond ehk kainosoikum, keskaegkond ehk mesosoikum)○
HEA TEADA Aegkonnad jagatakse ajastuteks.HEA TEADA Aegkonnast suurem üksus on eoon.◊
kirjakeele sõna
aheraineM
kaevandatava maavara hulgas esinevad mineraalid või kivimid, mida antud oludes ei tarvitata◊
kirjakeele sõna
ajastikM
‹
s›
geoloogia (geoloogiline alajaotus:) ajavahemik 10–30 miljonit aastat, mille kestel kujunesid ladestiku kivimid (nt hiliskriit, ülemjuura, alamdevon)○
HEA TEADA Ajastik jaguneb igadeks.◊
kirjakeele sõna
ajastuM
‹
s›
1 pikem, teatavate iseloomulike tunnustega ajalõik või periood =
ajajärk,
epohh ▫
Leiutaja ideed on sageli oma ajastust ees.
▫
Barokiajastu.
▫
Renessansiajastu.
▫
Digiajastu.
2 geoloogia (geoloogiline alajaotus:) ajavahemik 35–90 miljonit aastat, mille kestel kujunesid ladestu kivimid (nt kriit, juura, devon)○
HEA TEADA Ajastu jaguneb ajastikeks.◊
kirjakeele sõna
aluspõhiM
1 kivimitest koosnev maapõue osa, maapinnal avanevad või pinnakatte all olevad kivimid 2 aluseks, põhjaks olev kiht vms ▫
Märgi valgel aluspõhjal on mustade tähtedega tekst.
■
lähtekoht või põhi, millele toetutakse ▫
Treener on suutnud luua võidukateks mängudeks hea aluspõhja.
antropogeenM
‹
s›
geoloogia geoloogiline ajastu, uusaegkonna noorim, praegugi jätkuv osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid =
kvaternaar○
HEA TEADA Kvaternaari iseloomustavad kliima järsk jahenemine ning inimeste suurenenud roll.
ehitusgeoloogiaM
teadusharu, mis uurib ehituse alla jäävaid kivimeid, ehitist mõjutada võivaid protsesse ja tingimusi ning nende muutumist – SEOTUD SÕNAD:
ehitusgeoloog ‹
s›,
ehitusgeoloogiline ‹
adj›
eoon ‹s›
1 geoloogia (suurim geoloogiline alajaotus:) ajavahemik umbes kuni 2 miljardit aastat, mille kestel kujunesid lademi kivimid (nt arhaikum, fanerosoikum)
▫ Ladem on kivimkompleks, mis on tekkinud eooni jooksul.
○ HEA TEADA Eoonid jagatakse aegkondadeks, need omakorda ajastuteks.
2 mõõtmatult pikk, alguse ja lõputa aeg, igavik
▫ Terve eoon täis argiseid toimetusi, pisimuresid, suuri kaotusi ja väikeseid võite.
▫ Siin räägib Paulus nendest tulevastest ajastutest ja eoonidest, mis on Jumalas valmis pandud igavikus.
◊ laensõna saksa Äon 'eoon' < kreeka aiōn 'iga; eluiga'
eotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, paleogeeni ajastu keskmine osa, mille kestel kujunesid ladestiku kivimid
○ HEA TEADA Eotseeni jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.
holotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, kvaternaari ajastu hilisem osa, mille kestel kujunesid ladestiku kivimid
○ HEA TEADA Holotseeni ajal, 11 200 aastat tagasi algas jää taganemine Eesti territooriumilt.
◊ laensõna saksa Holozän 'holotseen' < prantsuse holocène 'holotseen' (Paul Gervais 1867/1869). Kreeka sõnadest holos terve, kogu' ja kainos 'uus'
iga1 ‹
s›
1 ‹
hrl seesütlevas, ka teistes sisekohakäänetes›
kellegi või millegi teatav vanus, aeg, mis on seni elatud või olemas oldud;
teatud järk kellegi eluajast ▫
Auväärses eas daam.
▫
Puu on noores eas jõuline.
▫
Sõlg oli setudel fertiilse ea tunnusmärk.
▫
Vanas eas tekkinud suhkruhaigus.
▫
Teismelise iga.
▫
Käitumise õpetamisega tegeldakse alates lasteaia east.
2 kellegi või millegi kogu elu- või olemasoluaeg ▫
Rekordi iga oli üsna lühike.
3 geoloogia (geoloogiline alajaotus:) ajavahemik, mille kestel kujunesid lademe kivimid (nt Campania iga, Oxfordi iga)○
HEA TEADA Iga jaguneb väldeteks.◊
põlissõna soome-ugri: soome ikä 'vanus; iga', ersa ije 'aasta', ungari év 'aasta'
kilpM
‹
s›
1 (endisaegne) käes kantav puidust, metallist või muust materjalist kaitsevahend külmrelvade vastu ▫
Rahutuste paisudes pidi politsei välja tooma kilbid ja kumminuiad.
■
(millegi kaitsva, turvava kohta) ▫
Uut seadust kilbina kasutades võeti vastu omakasupüüdlikke otsuseid.
2 raketise, laudise vms suurem puidust plaat 3 alusplaat või raamistik, millele on kinnitatud mitmesugune juhtimis- või lülitusaparatuur 4 kõva kate mõnedel loomadel (nt kilpkonnal, jõevähil, vöölastel) ▫
Kõhukilp.
▫
Rindmikukilp.
5 mandrite alune jäik ja stabiilne maakoore osa, kus aluskorra kurdunud kivimid esinevad suurel alal avatult ‣
VÕRDLE platvorm (
2. täh)
▫
Balti kilp hõlmab Skandinaavia poolsaare ja Soome.
6 vapi põhiline, pildiga osa, vapikilp◊
laensõna germaani: vanapõhja hlíf 'kaitsevarustus (eriti kilp ja kiiver)'
kvaternaarM
‹
s›
geoloogia geoloogiline ajastu, uusaegkonna noorim, praegugi jätkuv osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid =
antropogeen○
HEA TEADA Kvaternaari iseloomustavad kliima järsk jahenemine ning inimeste suurenenud roll.
ladeM
‹
s›
1 kihiti või (korratu) kihina kuhugi kuhjunud või kuhjatud asjad, aine, materjal vms =
lademik ▫
Ukse all vedeles terve lade kirju.
▫
Kivilade.
▫
Prügilade.
■
lademes ‹
ka mitmuses›
väga palju, väga suurel hulgal ▫
Poodides seisab lademetes seda pahna, mida keegi ei osta.
▫
Häid äriideid on alati lademes.
■
(endisaegsel rehepeksmisel:) vardaga või koodiga peksmiseks või pahmamiseks rehalasse laotatud viljakiht 2 geoloogia (geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise ea vältel (nt Campania lade, Oxfordi lade) ▫
Lasnamäe lade.
▫
Raikküla lade.
○
HEA TEADA Lademe alajaotus on vöö. ■
selline maapõues (või maapinnal) kihina või kihiti asuv kivimite, maavara vm pinnase kogum ▫
Soolalade.
▫
Turbalade.
▫
Paelade.
▫
Fosforiidilade.
ladekondM
‹
s›
geoloogia (geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise aegkonna vältel (nt uusaegkond ehk kainosoikum, keskaegkond ehk mesosoikum) ▫
Mesosoikumi ladekond.
○
HEA TEADA Ladekond jaguneb ladestuteks.◊
kirjakeele sõna
lademM
‹
s›
geoloogia (suurim geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise eooni vältel (nt arhaikum, fanerosoikum) ▫
Arhaikumi ladem.
○
HEA TEADA Ladem jaguneb ladekondadeks.
ladestikM
‹
s›
geoloogia (geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise ajastiku vältel (nt hiliskriit, ülemjuura, alamdevon)○
HEA TEADA Ladestik jaguneb ladejärkudeks.◊
kirjakeele sõna
ladestuM
‹
s›
geoloogia (geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise ajastu vältel (nt kriit, juura, devon)○
HEA TEADA Ladestu jaguneb ladestikeks.◊
kirjakeele sõna
maavahaM
kollakaspruun kuni must looduslik vaha, mis täidab naftaleiukohtade looduslikke tühemikke ja poorseid kivimeid =
osokeriit,
mäevaha◊
tõlkelaen saksa Erdwachs
miotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, neogeeni ajastu varasem osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid
murdmaM
1 surudes, väänates vm viisil midagi katki tegema, selle kuju või asendit muutma ▫
Murdsin šokolaaditahvli tükkideks. ▫
Torm murrab puid.
▫
Pooleks murtud paberileht.
▫
Rauno murdis kukkudes jalaluu.
■
kivimeid kaevandama, neid tükkidena massiivist eraldama ▫
Narva vanalinna ehituseks murti paasi otse jõe äärest.
■
laine levimissuuna muutumist esile kutsuma ▫
Prisma murrab valguskiiri.
2 füüsiliselt või vaimselt muserdama, rikkuma või olematuks muutma ▫
Miski ei suuda murda tema optimismi.
▫
Kokkulepet murdma.
▫
Tüdruk rääkis murtud häälel oma õnnetustest.
▫
Minu mured on nüüd murtud.
3 (jõuga, takistusi või vastupanu kohates) kuhugi tungima, kedagi või midagi ründama ▫
Osavalt põigeldes murdis ta palliga vastase korvi alla.
▫
Vargad olid ukse maha murdnud ja kõik väärtusliku minema tassinud.
▫
Haigus murdis mehe voodisse.
■
(kiskja kohta:) saaklooma tapma =
maha murdma (
2. täh)
▫
Ega hunt hunti murra.
4 vigaselt ja kangelt (eriti valesti hääldades) võõrkeelt kõnelema ▫
Üks purssis rootsi keelt, teine murdis vastu saksa keelt.
◊
põlissõna läänemeresoome-mordva: soome murtaa 'murda', liivi murdõ 'murda; murret rääkida', ersa murdams 'tagasi tulema'– VÄLJENDID:
välja murdma,
häält murdma,
murtud toon,
murest murtud,
pead murdma,
lahti murdma,
ei murra konti,
läbi murdma,
kokku murdma,
sisse murdma,
piike murdma,
maha murdma,
truudust murdma,
südant murdma,
jää on murtud,
tööd murdma,
sõna murdma,
hambaid murdma,
kaela murdma,
ära murdma
murenemiskoorikM
maakoore osa, kus leidub murenenud kivimeid
mäevahaM
kollakaspruun kuni must looduslik vaha, mis täidab naftaleiukohtade looduslikke tühemikke ja poorseid kivimeid =
osokeriit,
maavaha◊
tõlkelaen saksa Bergwachs
neogeenM
‹
s›
geoloogia geoloogiline ajastu, uusaegkonna keskmine osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid○
HEA TEADA Neogeenis oli Alpi mäestiku tekkimise kõrgperiood. Neogeeni lõpuks on viimase jääaja algus.◊
laensõna saksa Neogen 'neogeen'
oligotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, paleogeeni ajastu noorim osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid
○ HEA TEADA Oligotseeni jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.
osokeriit ‹
s›
kollakaspruun kuni must looduslik vaha, mis täidab naftaleiukohtade looduslikke tühemikke ja poorseid kivimeid =
maavaha,
mäevaha
paleogeenM
‹
s›
geoloogia geoloogiline ajastu, uusaegkonna varaseim osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid○
HEA TEADA Paleogeeni alguseks on dinosauruste väljasuremine.
paleotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, paleogeeni ajastu varaseim osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid
○ HEA TEADA Paleotseeni jooksul tekkinud kivimeid Eesti aluspõhjas säilinud ei ole.
petroloogiaM
‹
s›
teadusharu, mis kirjeldab ja uurib kivimeid (nende koostist, ehitust, lasumust, teket) ‣
VÕRDLE petrograafia
pleistotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, kvaternaari ajastu varasem osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid
○ HEA TEADA Pleistotseen hõlmab kvaternaariajastu jääajad. Selle aja inimlased kasutasid kivist tööriistu.
◊ laensõna saksa Pleistozän 'pleistotseen' < inglise pleistocene 'pleistotseen' (Charles Lyell 1839). Kreeka sõnadest pleistos 'kõige' ja kainos 'uus' moodustatud termin
pliotseen ‹s›
geoloogia geoloogiline ajastik, neogeeni ajastu hilisem osa, mille kestel kujunesid ladestu kivimid
○ HEA TEADA Pliotseeni ajal, 5–6 miljonit aastat tagasi ilmusid vanimad hominiidid ehk inimlased.
◊ laensõna saksa Pliozän 'pliotseen' < inglise Pliocene 'pliotseen' (Charles Lyell 1833). Kreeka sõnadele pleios 'rohkem' ja kainos 'uus' tuginev termin
plutonism ‹s›
18. sajandi lõpus tunnustatud seisukoht, mille järgi kõik kivimid on tekkinud Maa sisesoojuse mõjul
◊ laensõna saksa Plutonismus 'plutonism' < inglise plutonism 'plutonism' (kreeka maapõuejumala Plutoni järgi)
põhjamoreenM
erineva suurusega osakestest koosnev sete, mis tekib liustiku hõõrdumisel vastu selle all olevaid kivimeid
pürokseen ‹s›
(magma)kivimeid moodustav mineraal
regoliitM
‹
s›
pude kivimiline materjal (nt murenenud aluspõhja kivimid, setted, muld), mida lisaks Maale leidub ka Kuul jt taevakehadel○
HEA TEADA Regoliit katab suuremat osa Maa pinnast. Ilma sellise katteta maapinda nimetatakse paljandiks.
vilgukiviM
ülihea lõhenevusega, klaasja läikega ja väikese kõvadusega, kivimeid moodustav kihilise ehitusega mineraal =
vilk1
vilk1M
‹
s›
ülihea lõhenevusega, klaasja läikega ja väikese kõvadusega, kivimeid moodustav kihilise ehitusega mineraal =
vilgukivi
väldeM
‹
s›
1 keel silbi pikkusaste =
sõnavälde ▫
Eesti keeles on kolm väldet.
▫
Mitmendas vältes sa hääldad sõna „aula”? ▫
Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandas vältes.
2 geoloogia (väikseim geoloogiline alajaotus:) ajavahemik, mille kestel kujunesid geoloogilise vöö kivimid
vööM
‹
s›
1 hrl keha keskosa ümber kantav rõivaste kinnitamise ja kaunistamise vahend ▫
Nahkvöö.
▫
Sõdalane haaras vööl rippuva mõõga.
2 inimese keha keskmine, roiete ja puusade vaheline osa =
vöökoht,
talje ▫
Vööst saadik paljas mees.
▫
Vesi ulatus vööni.
■
vastav osa riietusesemel =
vöökoht,
talje (
2. täh),
piht1 (
1. täh)
▫
Kleidi vööl olid suured punased lilled.
3 geoloogia (väikseim geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise välte jooksul ▫
Kiht märgistab piiri Keila lademe alumise ja ülemise vöö vahel.
4 zooloogia väikeharjasusside nahapaksend, mille eritistest moodustub munadega kookon ▫
Vihmaussi vöö.
○
Ladina termin clitellum 5 vöönd, eraldusriba ▫
NATO ja Venemaa ei vaja endi vahel neutraalsete riikide vööd.
■
tähtede vm taevakehade piirkond Päikesesüsteemis ▫
Asteroidide vöö.
▫
Linnutee tähtede vöö.
◊
põlissõna soome-ugri v uurali: soome vyö 'vöö, vöökoht; vööde, vöönd', saami avvi 'vöö; vöönd', ungari öv 'vöö, vöökoht'