‹s› etnograafiasuur varrega täisnurgi oleva kahaga puukulp ◊ põlissõnaeesti-soome: soomekulho 'kauss; tirin', murdes ka 'kulp'
kula2
M
‹s› laste jooksumäng, milles üks mängijatest on kull, kes püüab teisi taga ajades kedagi käega puudutada, et sellega püüdja osast vabaneda ja tabatu uueks kulliks lüüa = kullimäng, kull (2. täh) ▫ Joonistamisest sai isu täis, mindi õue kula mängima. ◊ laensõnarootsikull 'kullimäng'