‹s› hrl kivist või betoonist sein ehitise osana, piirdena, kaitserajatisena vm eraldava tõkkena ▫ Kloostrimüür. ▫ Paemüür. ▫ Keskaegse linnuse müürid. ▫ Räsitud müüridega kirik vajab hädasti renoveerimist. ▫ Müürid on laotud. ■ (millegi piirava, ääristava kohta) ▫ Kahel pool teed on puude tume müür. ■ (vaheseina, tõkke kohta inimsuhetes) = sein (3. täh) ▫ Meie vahel kõrgub usaldamatuse müür. ◊ laensõnaalamsaksamure 'müür' < ladinamūrus 'müür'