[EKS] Eesti keele sõnaraamat

närima 1 hammustades millegi küljest osakesi eraldama, neid hammaste abil peenestama; hammastega, hamba all muljuma (ilma alla neelamata, katki või läbi hammustamata)
▫ Koer närib konti.
▫ Söö aeglaselt ja näri toit korralikult läbi.
▫ Kobraste näritud puu kukkus elektriliinile.
▫ Ära näri küüsi!
▫ Suitsetamise asemel närin nüüd nätsu.
■ (tükkhaaval, mäludes) sööma
= hammustama (1. täh)
▫ Raske on õunu närida, kui hing ihkab lihakäntsakat.
■ kõnekeelne (hrl juustega seoses:) ebaühtlaselt lõikama
▫ Kuhu ma nüüd sellise näritud soenguga lähen?
2 ‹kelle kallal› noriva rääkimise, etteheidete, süüdistuste või irisemisega kiusama
▫ Mehel on stress, seepärast näribki naise kallal.
3 (tunnete, mõtete, valu vm kehalise aistinguga seoses:) piinama, vaevama
▫ Kaotajaid näris kadedus.
▫ Tugev näljatunne närib kõhus.
▫ Kasutamata võimalus näris veel kaua hinge.
■ (millegi toime kohta:) kahjustama, lagundama, rikkuma
▫ Rooste näris ukselinki.
▫ Hoone seinu närib majavamm.
◊ põlissõna läänemeresoome (piiratud levikuga): soome näriä murdesõna 'närida, järada; nüsida', vadja näriä 'närida; ära või katki hammustada'