[EKS] Eesti keele sõnaraamat

paks 1 ‹adj› selline, mille vastasküljed või -pinnad on üksteisest suhteliselt kaugel, suure ristlõikepinnaga
⇔ õhuke (1. täh)
▫ Vanal majal olid paksud seinad.
▫ Paksude klaasidega prillid.
▫ Paks lumi on maas.
■ ‹adj› (riideeseme, kanga kohta:) tihe ja kaitsev, sooja või varju andev
▫ Paks kampsun.
▫ Paksud kardinad.
■ ‹adj› (raamatu vm kohta:) suure lehekülgede arvuga
▫ Praegu pole aega pakse romaane lugeda.
2 ‹adj› (keha või kehaosa kohta:) laiusmõõtudelt suur, suure ümbermõõduga
⇔ kõhn, peenike (1. täh)
▫ Teismelisena läksin paksuks.
▫ Läikega sukkpüksid teevad jalad paksuks.
■ ‹adj› tursunud või sellisena tunduv
▫ Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist.
3 ‹adj› selline, kus on palju üksteisele lähedal paiknevaid osi või osalisi
▫ Tal on paksud juuksed.
▫ Paks mets.
▫ Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist.
■ ‹adj› (õhu kohta:) läbipaistmatu või kahjulikke aineid täis, nägemiseks või hingamiseks ebasoodne
▫ Võistlus peeti paksus lumesajus.
▫ Õhk on heitgaasidest paks.
■ ‹adj› (intensiivsete tundmuste, nendega seotu kohta)
▫ Saade tekitas mõnes televaatajas paksu pahameelt.
▫ Vanaemal oli lapselapsega paksu pahandust.
4 ‹adj› (vedeliku vms kohta:) tiheda konsistentsiga, suhteliselt halvasti voolav
▫ Kui veri on paks, siis tekib trombioht.
▫ Eelistan paksu putru.
■ ‹s› pudrutaoline mass, tahke jääk
▫ Valasin tõmmanud kohvi paksu pealt ära.
– SEOTUD SÕNAD: paksus ‹s›
◊ laensõna aarja: vanaindia bahú- 'palju, suur, paks'