[EKS] Eesti keele sõnaraamat

peenike
1 ‹adj› suhteliselt väikese läbi- või ümbermõõduga
= peen (1. täh) paks (2. täh)
▫ Naisel oli peenike piht.
▫ Peenike hõbekett.
▫ Grilliti peenikesi vorste.
■ kitsast joont või kriipsu meenutav, pikk ja kitsas
= peen (1. täh)
▫ Peenike punane joon.
▫ Ta suu ja silmade ümber olid peenikesed kortsud.
▫ Peenikeseks kitkutud kulmud.
■ pisikestest ühesugustest (ümmargustest) osadest koosnev; selliseks töödeldud
= peen
▫ Sadas peenikest külma vihma.
▫ Peenikeses kirjas märkus.
2 (inimeste kohta:) esinduslikumasse, parimaks peetavasse kihti, valitud seltskonda kuuluv
= peen (2. täh)
▫ Vastuvõtul võis näha palju peenikest rahvast.
▫ Ta on üks peenike proua.
■ (riiete, toidu vm kohta:) parimast materjalist, väga hea kvaliteediga, omas liigis parim
= peen (2. täh)
▫ Pakuti peenikesi toite ja napse.
▫ Kandis alati peenikest ülikonda ja lipsu.
3 ‹adj› suurt täpsust, oskust ja tähelepanu nõudev
= peen (3. täh)
▫ Kellassepa töö on väga peenike töö.
▫ Mõttetarkusega esinemine on peenike kunst.
■ kavalalt, osavasti tegutsev
▫ Berlusconi on üks peenike suli.
4 ‹adj› (hääle, heli kohta:) kõrge ja hele
= peen (4. täh)
✉Mart ei saanud äkki arugi, kust see peenike hääl tuleb. Eno Raud
5 ‹adj› (raha kohta:) väikese väärtusega
= peen (5. täh)
▫ Sai müüjalt tagasi ainult peenikest raha.
■ ‹s› kõnekeelne peenraha
▫ Kas sul peenikest on laenata?