suu1 ‹s› 1huultega ääristatud ava näo alumises pooles, elund, mida inimesed kasutavad eeskätt söömiseks ja kõnelemiseks ▫ Haigutasin laia suuga. ▫ Lapsel tulid hambad suhu. ■ (kõnelemisega ühenduses:) kõne, kõneosavus; kõnepruuk ▫ Olen seda mitmest suust kuulnud. ▫ Mees rääkis juhtunust mureliku suuga. ▫ Dotsent ei saanud sõnagi suust. ▫ Ropu suuga räppar. ■ (näo kohta) ▫ Laps magab, suu seina poole. ■ isik või olend, kes on sööja või rääkija ▫ Veinipudel käis suult suule. ▫ Mõned kurjad suud räägivad, et .. 2kujult suuava meenutav, millegi sisse- või väljapääsukoht, eesosa või algus ▫ Koopasuu. ■ mingi eseme, nt koti või pudeli ees- või ülaosas paiknev ava (ja selle äär) = suue (2. täh) ▫ Kotisuu. ▫ Taskusuu. ▫ Kokakoola pudeli suule oli sattunud mingit hapet. ■ jõesuue ▫ Emajõe suu. ▫ Väinasuu. 3harvmillegi algus, pealehakkamine ▫ Õhtu suus tuul pöördus. ◊ põlissõnauurali: soomesuu 'suu', ungariszáj 'suu', neenetsiśo 'söögitoru; (nt pudeli) kael; (jõe)suu'