‹adj› 1päriselt olemasolev, toimiv vms, tegelikkusele, tõele vastav (vastandatuna näilisele, väljamõeldule, arvatavale, võimalikule vms) = tegelik, reaalne ⇔ oletatav, ebatõeline ▫ Esimene hääletus näitas tõelist häälte vahekorda. ▫ Õigeusu kirik võiks rohkem näidata oma tõelist palet. ■ loomulikus, õiges olekus olev, mitte järeletehtud või võltsitud = ehtne ▫ Seal toimus tõeline lahing. ▫ Pildid ja slaidid ei asenda tõelist surnukeha. ▫ Peibutised meenutasid tõelisi linde. 2(oma klassis) täiuslik, igas suhtes mõõtu välja andev, väga hea = õige1 (2. täh) ▫ Mõlemad naiste poolfinaalid on publikule tõeline maiuspala. ▫ Merle on tõeline professionaal. ▫ Kas kuskil on veel tõelisi mehi? ■ (aitab väidet tugevdada, öeldut rõhutada) = ehtne, puhtakujuline, täielik ▫ Sinuga on tõeline piin poes käia. ▫ See on tõeline avastus!