‹s› 1võime või omadus kedagi veedelda, ligi tõmmata või lummata, paljudele meeldida = sarm, veetlus ▫ Raha võlu ja valu. ▫ Idamaade peibutav võlu. ■ ‹hrl mitmuses› miski veetlev, see, mis teisi köidab = veetlus ▫ Naer on üks ta peamisi võlusid. 2harvnõidus ▫ Võlu vastu aitab veel tugevam nõidus. ◊ laensõnavanavenevŭlhvŭ 'nõid'