‹s› 1hrl keha keskosa ümber kantav rõivaste kinnitamise ja kaunistamise vahend ▫ Nahkvöö. ▫ Sõdalane haaras vööl rippuva mõõga. 2inimese keha keskmine, roiete ja puusade vaheline osa = vöökoht, talje ▫ Vööst saadik paljas mees. ▫ Vesi ulatus vööni. ■ vastav osa riietusesemel = vöökoht, talje (2. täh), piht1 (1. täh) ▫ Kleidi vööl olid suured punased lilled. 3geoloogia(väikseim geoloogiline alajaotus:) kivimid, mis on tekkinud geoloogilise välte jooksul ▫ Kiht märgistab piiri Keila lademe alumise ja ülemise vöö vahel. 4zooloogiaväikeharjasusside nahapaksend, mille eritistest moodustub munadega kookon ▫ Vihmaussi vöö. ○ Ladina termin clitellum 5vöönd, eraldusriba ▫ NATO ja Venemaa ei vaja endi vahel neutraalsete riikide vööd. ■ tähtede vm taevakehade piirkond Päikesesüsteemis ▫ Asteroidide vöö. ▫ Linnutee tähtede vöö. ◊ põlissõnasoome-ugri v uurali: soomevyö 'vöö, vöökoht; vööde, vöönd', saamiavvi 'vöö; vöönd', ungariöv 'vöö, vöökoht'