‹adj› 1(inimese olemuse, mingi nähtuse, tegevuse vm kohta:) selline, kes või mis kutsub esile poolehoidu, meeldimust, sümpaatiat = tore (1. täh) ▫ Vahva mänguasi oli puust vares, mille ema sai 10-aastaselt. ▫ Igavesti vahva seiklus pimedas rabas ja metsas. ▫ Vahva, eks! ▫ Ülivahva. ▫ Supervahva. 2hirme söakalt, kartmatult trotsiv, vapralt tegutsev ▫ Vahva sõdur Švejk. ▫ Ole meheks, vahva sangar! – SEOTUD SÕNAD: vahvalt ‹adv›, vahvasti ‹adv› ◊ põlissõnaläänemeresoome (piiratud levikuga): soomevahva 'tugev, kindel, kõva', vepsavahv 'tugev, kõva', vadjavahva 'tugev, vastupidav'