‹adj› vaimujõult, iseloomult tugev, raskustele vastupanev, mitte (kergelt) allaandev = sitke (2. täh), vintske (2. täh) ▫ Ajapikku õppis visa hingega poiss taas kõndima. ▫ Visa rahvas. ■ (taimede kohta:) selline, mis kehvades tingimustes hästi vastu peab või mis kergesti ei hävine ■ (nähtuse, tegevuse vm kohta:) raugematu; järelejätmatu, järjekindel ▫ Leping sündis visa töö tulemusena. ■ ‹mida tegema› (ajalistes suhetes:) vaevaline, aeglane ▫ Kuulujutud olid visad kaduma. – SEOTUD SÕNAD: visadus ‹s›, visalt ‹adv› ◊ põlissõnaläänemeresoome (piiratud levikuga): soomevisa 'näsupuit, salmiline puit; näsuline', liivivizā 'kõva, tugev; visa, kangekaelne'