[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kolama : kolada : kolan 'ümber hulkuma, luusima; kusagil tuhnides otsima'
◊ kola, koli, kolima, kolisema, kolu3
● vadja kolisa 'koputada, kolistada'
soome kolata 'kolada, kusagil tuhnides otsida, kolistada'
isuri kolada 'koliseda'
Aunuse karjala kolaittua 'kolistada, koputada'
lüüdi koli̮šta 'koliseda'
vepsa kole͔ita 'koputada, kolistada; koliseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Võib ka olla sama tüvi mis sõnas kolkima. Lähedane tüvi on nt sõnades kalu, kilama1 ja solisema. Kaugemate sugulaskeelte häälikuliselt ja tähenduselt lähedased tüved, saami skoallat 'kolistada' ja ersa kolams 'lõhkuma', mokša kolams 'lõhkuma', on arvatavasti rööpselt tekkinud. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Kola 'koli, kola' ja koljen 'kolima'. Vt ka kõlisema.

lontima : lontida : londin 'laisalt (ning lodevalt) käima'
◊ lontu
● vadja lontata 'lonkida, luusida, kolada'
karjala lontittoa 'vaevaliselt liikuda, jalgu järel vedada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas lontsima. Vt ka lont, lontrus.

luusima : luusida : luusin 'sihitult, kiirustamata (ringi) käima, lonkima'
● vadja luusata '(ringi) kolada, luusida; tuhnida, nuuskida'
On peetud häälikuliselt ajendatud tüveks. Teise seisukoha järgi on laenatud vene keelest nagu ka murdesõna lusima 'tööd tegema, teenistuses olema', ← vene služít' 'teenima'. Murretes on tuntud ka variant lusima 'vedelema'. Vt ka luuslank.