[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aituma : aituma : aituma (tänusõna, tänamissõna)
◊ aitäh, aitüma
Kuluvorm sõnaühendist aita jumal. aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühenenud variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: aita > aitah > aitäh. Samalaadsed on ka vene spasíbo 'aitäh', mis on sõnaühendist spasi bog 'päästa, jumal', ja läti paldies 'aitäh', mis on lühenenud sõnaühendist palīdz dievs 'aita, jumal'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lastek aiti, aitä 'aitäh' ning võib-olla ka liivi aītu·māl, aītjumāl 'aitäh; aita, jumal' ja vähemalt osaliselt soome lastek aatti, aitti 'aitäh'.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

alp : albi : alpi 'edev, edvistav; rumal(uhke); narr'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Sellele viitab vokaalivaheldus a ~ u, murretes nt ulp 'edev', ulp-alp 'kergats'. Mõjutada on võinud ka saksa kõnek albern 'alp, lapsik, narr'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi halep 'inimene, kes tahab ühel päeval üht ja teisel teist', halpat 'kõhklev, otsustusvõimetu; lohakas, hooletu'.

hang2 : hangu : hangu 'kolme v nelja haruga tõstmisriist'
● liivi ang 'hang'
vadja anko 'hang, hark; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'
soome hanko 'hang; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'; hanka 'aerutull'
isuri hango 'hang; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'
Aunuse karjala hango 'hang'
lüüdi hang 'hang; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'
vepsa hang 'hang'
Läänemeresoome tüvi, millele on lisatud vana *oi-liide. Murdesõna angad 'puualus aerutullide jaoks' on ilma liiteta. On ka arvatud, et selle tüve vaste on ungari ág 'oks'.

hõlm : hõlma : hõlma 'eest lahti käivate riietusesemete üks esimene pool, ka nende alumine nurk'
← alggermaani *χelma-z
vanaislandi hjalmr 'kiiver'
vanainglise helm 'kiiver; kaitsja, kaitse, vari'
rootsi hjälm 'kiiver'
gooti hilms 'kiiver'
saksa Helm 'kiiver'
● liivi ȭlma 'hõlm'
vadja õlma 'hõlm'
soome helma '(särgi) alumine äär, saba; hõlm'
isuri helma 'rõiva alumine äär; hõlm'
Aunuse karjala helmu 'rõiva alumine äär, saba; hõlm; süli'
lüüdi helm 'hõlm'
Laenamise ajal võis germaani tüve tähendus olla laiem kui hilisematel tütarkeelte vastetel, sellele viitab vanainglise sõna tähendus.

iga1 : iga : iga ~ igat 'ükskõik milline paljude hulgast'
● liivi jegā 'iga'
? vadja jõka 'iga'
? soome joka 'see kes, see mis; iga'
isuri igä 'iga'
? Aunuse karjala joga 'iga'
? lüüdi ďoga 'iga'
? vepsa joga 'iga'
? saami juohke 'iga'
? ersa juza liitsõnas juza-toza 'siia-sinna'
? mari južo 'mingi, keegi'
Võib olla läänemeresoome-volga tüvi. Läänemeresoome-saami vasted on saadud sellele tüvele *jo- liite *-ka lisamisel. Teisalt võivad eesti, liivi ning isuri sõna olla tekkinud uurali asesõnatüvele *e- liite *-ka lisamisel, et.

kaar : kaare : kaart 'kumer moodustis v kulgemistee; ehituskonstruktsioon (hoonel, sillal); laeva v paadi ribi; ilmakaar; suund; niiduesi'; mrd 'korvi loogad; ree v vankri osa; roided'
● liivi kōr 'laeva v paadi ribi; ree kaar; roie; vikerkaar'
vadja kaari 'laeva v paadi ribi; ree kaar', kaarõ 'laeva v paadi ribi; kokku riisutud ja uuesti kuivama laotatud heina kogum, heinakeeritis'
soome kaari 'kaar, kõverus, kurv; vibu kaar; paadi ribi; võlvi, silla kaar; taevakaar; vikerkaar'; van srmt '(katuse)palk'
isuri kaarre 'laeva v paadi ribi'
Aunuse karjala kuari 'laeva v paadi ribi'
lüüdi kuar(i) 'laeva v paadi ribi'
vepsa kaŕe 'vikerkaar', kaŕeg 'paadi ribi'
Lule saami kuoŋar 'paadi ribi'
? handi χoŋkar 'jõekäär'
? sölkupi k͔aŋar 'rüsa'
Läänemeresoome-saami või koguni uurali tüvi. Vt ka pilgar.

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
◊ kabe1
← alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
● soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

karikas : karika : karikat 'sügava kausikese kujuline laieneva jalaga (väärismetallist) jooginõu'
? ← algskandinaavia
vanaislandi kalkr, kalekr 'karikas'
? ← vanarootsi kar 'peeker, karikas'
● isuri karikka 'teatud pulmarituaal, karikas [?]'
Kui laenuallikaks on vanarootsi sõna, on sellele lisatud liide -k(as). On ka oletatud, et sõna võib olla kujunenud mitme laenuallika segunemisel, sel juhul võib üks laenuallikas olla alamsaksa kellik 'karikas'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi karik 'armulauakarikas'.

kark : kargu : karku 'tugikepp, millele toetutakse kaenla ja käega; kõmp; põikpulk labida- ja hargivarre otsas v vikatilöe küljes'; mrd 'reha pulkadega põikpuu; tugipuu, tugijalg'
On oletatud, et tüve vasted võivad olla liivi kä’rk 'auguga puu käsikivi ülemisel kivil, millesse pannakse käepide' ja soome karkku 'kärgkastsillasammas'; mrd 'puuriida kelp; puuriit; kaevurakked', tähenduserinevuse tõttu on see kaheldav. Eesti keelest on laenatud eestirootsi karkk 'kõmp', karrk 'kõmp; kark, tugikepp'.

kaun : kauna : kauna 'mööda õmblusi kaheks poolmeks avanev ühepesaline hulgaseemneline kuivvili'
○ kirderanniku kauna
● soome kauna 'agan, kõlu; klii, sõkal; vimm, kadedus, meelehärm'; mrd 'väike kogus, raas'
karjala kauhna 'põllule jäänud viljapead või hein; nõrk jää, õhuke lumehang [?]'
Läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *skauna-z, mille vaste on vanaislandi skaunn 'kilp', kuid nii häälikuliselt kui ka tähenduslikult on see kaheldav.

kentsakas : kentsaka : kentsakat 'naljakas, veider; imelik, kummaline'
? ← rootsi skämtsam 'humoorikas, naljakas, naljatlev'
Laenu muganemisel on lisatud liide -kas. On ka arvatud, et sõnas on tüvi kena, millele on lisatud liitelaadne element -ts- või mis on kokku sulanud sõnaga antsakas.

keris : kerise : kerist 'sauna- v reheahju küttekolde pealne munakivikuhelik leili tekitamiseks'
← balti *keri-
läti ceri, ceras 'kivid sauna- või reheahju võlvil, millele (saunas) vett valatakse'
On ka arvatud, et läänemeresoome-permi tüvi, mille vasted on udmurdi gur 'ahi' ja komi gor 'keris; ahi'. Eesti keelest on laenatud liivi kerīks 'saunaahi', läti mrd ķerešas, ķereši, ķeršas, ķerši 'keris' ja eestirootsi käris 'ümmargustest kividest võlviga ahi'; kärest 'ümmargustest kividest saunaahi, ahjuvõlv lahtiste kividega selle peal'.

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

klahv2 : klahvi : klahvi 'muusikariista plaadike, millele vajutamisel tekib kindla kõrgusega heli; paljude masinate, aparaatide vms ümmargune v ruudukujuline detail, millele kasutamisel sõrmega vajutatakse, sõrmis'
← saksa van Klave 'klahv'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kḷaff 'klahv'.

kõver : kõvera : kõverat 'mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms omav'
◊ kõurik, kõõrdi
● liivi kõ’urõ 'kõver'
vadja kovera 'kõver'
soome kovera 'õõnes, õõnestatud; nõgus'
isuri kovveera 'kõver'
Aunuse karjala kover 'kõver'
lüüdi koverduda 'sügavalt kummarduda'; koverdazetta 'küüru tõmbuda, kummarduda'
vepsa kover 'kõver'
? mokša kovardams 'kokku keerama, rullima, rulli keerama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Tuletises kõõrdi on v vokaalide vahelt kadunud, < kõverdi. kõurik on murdevariandist kõur 'suur puujändrik' kirjakeeles 1960. aastatel moodustatud tuletis, millele on antud uus tähendus 'raskesti kasvatatav laps'.

käblik : käbliku : käblikut 'tilluke viirulise pruuni sulestiku ja püstise sabaga lind (Troglodytes)'
← balti *kepli-
läti ceplis 'käblik'

küüvits : küüvitsa : küüvitsat 'soodel ja rabadel kasvav igihaljas kääbuspõõsas (Andromeda polifolia)'; mrd 'näsiniin (Daphne mezereum)'
Vana liitsõna, küü + vits. Tänapäeval ei tajuta sõna enam liitsõnana, muutunud on rõhu- ja vältesuhted ning vastavalt sellele ka käänamine.

laud : laua : lauda 'saematerjal; mööbliese'
? ← balti
leedu plautas '(sauna)lava; mesipuu lennulaud'
läti plauts 'seinariiul'
? ← alggermaani *flauþ-, *flaut-
vanaislandi fleyðr 'katusekonstruktsiooni ristpalk'
rootsi flöte 'ristpuu üle telje, millele toetub vankrikast; palgiparv; võrguujuk'
norra flauta 'saani, ree ristpuu'
● liivi lōda 'saematerjal; mööbliese'
vadja lauta 'saematerjal; mööbliese'
soome lauta 'saematerjal'
isuri lauda 'saematerjal; mööbliese'
Aunuse karjala laudu 'saematerjal'
lüüdi laud 'saematerjal; (mitm) (sauna)lava; paadi istelaud'
vepsa laud 'saematerjal; mööbliese'
saami luovdi 'nooda v võrgu puust käba'
Isuri vaste võib olla eesti või vadja keelest laenatud. Vt ka laug1, rula.

leek : leegi : leeki 'põlemise silmale nähtav helendus, tulekeel'
● soome liekki 'leek'
karjala liekki 'leek'
Läänemeresoome tüvi. Tüve vasted võivad olla ka vadja lõõkkua 'kiikuda; liikuda, õõtsuda, hõljuda' , soome liekkua 'kiikuda, õõtsuda', isuri leekkua 'kiikuda, õõtsuda' ja karjala liekkuo 'kiikuda, õõtsuda; kõikuda, liikuda'.

luga : loa : luga 'niisketel aladel kasvav kitsaste v redutseerunud lehtedega rohttaim (Juncus)'
On arvatud, et tüve luda variant. Sellele võib viidata luda tähendus 'vikati võru', mis võis olla valmistatud sitkest taimevarrest, murretes tähendab luda ka 'luga'.

lännik : länniku : lännikut 'pealt laienev väikeste kõrvadega ning sangkaanega puunõu piima, või, silkude vm hoidmiseks ja kaasavõtmiseks; (plekk)anum, mannerg'
← balti
leedu lenta 'laud; tahvel'
● vadja lännikko 'lännik, pütt; astja, tünn'
soome mrd lännikkö 'madal puust piimanõu'
isuri lännikko 'puupütt'
Eesti keelest on laenatud vene mrd ljánik 'suur puuvaagen'.

mamma : mamma : mammat kõnek 'ema'
← rootsi mamma 'ema'
← saksa mama 'mamma'
Saksa keelest laenamisel on sõnasisene m pikenenud ilmselt koos rõhu liikumisega esimesele silbile. mm-lisi vorme on ka saksa murretes, mamme 'ema', ja alamsaksas, mamme 'ema'.

mis : mille : mida (küsiv-siduv asesõna)
◊ miks, mitte, mitu
● liivi mis 'mis'
vadja mikä 'mis, kes; missugune; miski'
soome mikä 'mis; milline'
isuri migä 'mis'
Aunuse karjala mi 'mis, kes; mitu'
lüüdi mi 'mis; kui palju; kuidas'
vepsa mi 'mis'
saami mii 'mis'
ersa meźe 'mis, milline; keegi, miski'
mokša meźä 'mis, milline; keegi, miski'
mari mo 'mis, milline'
udmurdi ma 'mis'
komi mi̮j 'mis; et'
handi mŭj 'mis, milline; või'
mansi manər 'mis, milline'
ungari mi 'mis'
? neenetsi mi 'midagi söödavat; kraam'
eenetsi mīʔ 'mis'
nganassaani mā 'mis'
sölkupi mi̮ 'asi, kraam (täitesõna)'
kamassi moʔ, mo 'miks'
Uurali tüvi. Mari, udmurdi ja komi vasted eeldavad, et tüves on olnud ees- ja tagavokaalide vaheldust. Element -s lähtub asesõnatüvest see, sama element on sõnas kes. miks on vana saava käände vorm. mitu on vana tuletis. mitte võib lähtuda osastava käände vormist, millele on lisatud liiteid (< *mitäγähän). Vt ka man, misuke, millal, mäherdune, teps.

mõrd : mõrra : mõrda 'puitvõrudele tugineva võrgust, vitstest vm materjalist kerega ja pujusega kalapüünis'
← alggermaani *merđ(r)an-, *merđa-z
vanaislandi merðr 'rüsa'
vanarootsi m(i)ærþre, m(i)ærþe 'rüsa'
rootsi mjärde 'mõrd'
● liivi mȭrda 'mõrd'
vadja mõrta 'mõrd'
soome merta 'mõrd'
isuri merda 'korv; kalapüünis silmude püüdmiseks'
Aunuse karjala merdu 'mõrd'
lüüdi merd 'mõrd'
vepsa merd 'mõrd'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi mörr '(tavaliselt vitstest) väike rüsa'.

mõõt : mõõdu : mõõtu 'vahend, mille abil määratakse ühe suuruse suhe teisesse, ühikuks võetud suurusesse, sellele vahendile vastav kogus; selliseks ühikuks võetud suurus; keha (ka ruumi) suurust iseloomustav näitaja (pikkus, laius, kõrgus, paksus jms); määr, jagu, piir'
← alggermaani *mētō, *mēta-
vanaislandi mát 'hinnang; mõõt'
vanarootsi māt 'mõõt (ka anumana)'
vanafriisi mēte 'mõõt'
● vadja mõõtto, mõõttu 'mõõt(ühik)'
Vt ka külimit, mõõtma.

orav : orava : oravat 'Euraasia metsades puudel elutsev pika koheva sabaga väike näriline (Sciurus vulgaris)'
● liivi vȯrābõz 'orav'
vadja õrava 'orav'
soome orava 'orav'
isuri orraava 'orav'
Aunuse karjala orau 'orav'
lüüdi orau 'orav'
vepsa orau 'orav'
saami oar'ri 'orav; kopikas'
ersa ur 'orav; kopikas'
mokša ur 'orav'
mari ur 'orav; raha, kopikas'
komi ur 'orav; kopikas'
Läänemeresoome-permi tüvi. Raha tähendus sugulaskeeltes viitab sellele, et oravanahku on kasutatud maksevahendina.

pind2 : pinnu : pindu 'puidust irdunud terav killuke; lauaserv, palgi pindmisest osast saadud saematerjal'; mrd 'lehtpuu koorealusest kihist kistud õhuke riba (nt punumiseks)'
Võib olla tuletis tüvest pind1. Teisalt on arvatud, et alamsaksa laen, ← alamsaksa spint 'maltspuit'.

pisike : pisikese : pisikest '(väga) väike; lühiajaline; nõrk; tühine'
◊ pisku, pisut
● liivi piški 'väike'
vadja piški, pisukkõnõ 'väike'
soome mrd piskuinen 'väga väike'
vepsa piskuińe 'väga õhuke laast'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedase tüve vasted on Aunuse karjala pičukkaine 'pisike, tilluke', lüüdi pitš́um liitsõnas pitš́um-pikkaraińe 'väga väike', vepsa pičuińe 'väike'. Teisalt on arvatud, et võib olla tüve peen variant. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedasi, kuid eri päritolu tüvesid on ka teistes keeltes, nt ungari pici 'tilluke, väike; natuke, vähe', mongoli biči-ken 'väga väike'. Eesti keelest on laenatud läti piziķis, pizuks 'pisike, põngerjas'.

pool2 : pooli : pooli 'silindri- v koonusekujuline alus, millele keritakse lõng, filmilint, traat vms; seadmeosa'
← alamsaksa spole 'pool'
Samatüveline tegusõna poolima võib olla samuti laenatud, ← alamsaksa spolen 'poolima'.

puravik : puraviku : puravikku 'paljuliigiline lihaka viljakehaga (söögi)seen, millele on iseloomulikud kübara allkülje torukesed'
○ poravik, porovik
← vene borovík 'puravik'