[KNR] Eesti kohanimeraamat

-pea ~ -pää, murdeti ka -pe ~ -be – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpu -pea ~ -pää ja neist tekkinud -pe, -be aluseks on pea ’ots, tipp’ või ka lihtsalt positiivset pinnavormi märkiv pea. Kindlasti on osa pea-, pää-, pe-, be-lõpulisi kohanimesid tekkinud ka isikunimest. Nimelõpu kasutus oli väga vahelduv. Külanimede korrastamisel 1977 otsustati lähtuda murdealadest. Nii normiti Põhja-Eesti mandri vastavate külanimede lõpuks -pea (Haapsipea, Kasispea, Lepaspea, Pihlaspea, Pärispea, Vainupea), saarte murde alal sai külanimelõpuks -pe, -be (Kaunispe, Kiduspe, Kudjape, Mäebe, Mänspe, Paope) ja Lõuna-Eestisse jäi -pää (Arupää, Haavapää, Otepää). Mitte kõigi tänapäeval pe-, be-liste nimede lõpud ei pärine sõnast pea, arvesse tuleb ka osis -poja (Üüdibe). Vrd -pa. – MK
EO: 6–7; EMK 2009: 278; Päll 2012: 159; SK II: 36–37