[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aegna [`aegna], kohalikus pruugis `Äigna ~ `Äikna‿`saar ‹-`saarde›, rahvakeeles varem Vulbi ~ Vulli‿`saar ~ Salme‿`saar Jõe – saar Tallinna lahes, kuulub Tallinna Kesklinna linnaossa omaette asumina (Viimsi mõis), 1683 Eikisari, 1724 Eignesar, 1937 Äigna; rts Ulfsö, sks Wulf.  B2
● Saart on ilmselt kasutatud peatuskohana juba iidsest ajast, sest lähedal olid tähtsad kaubateed, kuid püsiasustusest on esmaseid teateid a-test 1469–1470. A. Saareste järgi on Äigna nimekuju kasutusel Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaelanike hulgas, Aegna Sise-Harjumaal. Nime on kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt ka Wiedemannil Äigne-saar´. 1683. a Eikisari on ühekordne, võimalik, et ekslik ilma n-ta kirjapanek. P. Johansen seob seda eestirootsi sõnaga eik, aik ’hobune’, sest 1539 pidas raad seal hobuseid, kuid problemaatiliseks jääb silp -na nime kõikides teistes kirjapanekutes. Samal põhjusel ei saa olla tegemist L. Kettuneni pakutud isikunimega Eik (Heikki). P. Wieselgren on võrrelnud nime soome sõnade haikka ’neem’ või häikkä ’liivakari, veest välja ulatuv liivasäär’ omastava käändega. Johanseni eeskujul, kes Lepna na-osist tõlgendab omastava -n + ala, ütleb Wieselgren, et Aegna ~ Äigna algne nimekuju on *haikka ~ *häikkä omastavas + ala, mis tähendas saart liivakari all ehk vabamalt saart neemega. Kettunen ütleb selle oletuse kohta, et soome murdesõna on eesti keeles tundmatu ja peab nime na-lõpuliseks. Üks seletusvõimalus oleks -na ‹ -nina, teiseks võib nimi lähtuda tegusõnast äigama : äiata, millel on vasteid vepsa ja soome keeles. Tegemist oleks tuletisega *Äikina nagu kolin(a) tähenduses ’mere möirgamine’ või edasi fantaseerides ’röövimine’, sest saar on keskajal olnud tuntud kui mereröövlite saar. Teisal võrdleb ta nime talunimega Eigna (Kos), samuti külanimega Äigvere (↑Eivere) ja vallanimega Eikla ~ Äikla (Kaa).

Saare varasemad mainingud on rootsi ja saksa nimega. Rootsi nimi on olnud Ulfsö, Wulfsö, millest on laenatud ka saksa Wulf, Wolf (1297 Vulvesöö, 1348 Wolvesöö, Wluesøø). Eestikeelne Vullisaar, Vulbi tuleneb rootsi- või saksakeelsest nimekujust, Salmesaar laevateel olulisest väinast ehk Suurest salmest Aegna ja Kräsuli vahel, Johansen peab Salmesaart saare päris eesti nimeks. Saksa- ja rootsikeelne saarenimigi pärineb väinalt ja tähistab selle ohtlikkust (rts ulv, sks Wolf ’hunt’; rts sund, sks Sund ’väin’). Johansen on XIX saj vene ajaloolase S. Solovjovi järel nime Ulfsön seostanud varjaag Ulf Ragvaldssoniga (Novgorodi kroonikas Uleb), kes olevat püüdnud hõivata Tallinna, kuid sai 1032 surma lahingus Raudvärava juures (vn Железные ворота), mis Johanseni arvates on Suur salm. Ulf ehk Uleb olevat maetud ↑Kumbli saarele. Rohuneemet olevat nimetatud Rauaneemeks (1689 Raunemy), mis on ekslik arvamus. Vene ajaloolased paigutavad Raudvärava lahingupaiga kunagistele läänemeresoome aladele, Raudväravaks on nimetatud üldse kitsast ja sügavat väina. M. Blomqvist jätab lahtiseks, kas tegemist on isikunimega Ulf või sõnaga ulv ’hunt’. Peab lisama, et varasemates kirjapanekutes esineb sõna algul enamasti v (w) ja see kaob sealt alles XVII saj keskel, sõna sees muutub v f-ks XVI saj kirjapanekutes. Väina nime kirjapanekut 1409 Olevessunde on Johansen tõlgendanud kui viidet kuuluvusele Oleviste kirikule, kuid häälikuliselt on see lähedane teistele samaaegsetele kirjapanekutele (nt 1491 Wulueszoe, 1544, 1598 Wulues sunt). – MJ
BHO: 691; Blomqvist 2000: 71; Brockhaus–Efron 1890–1907; EE: I, 113, VIII, 1354; Eesti väikesaared 2009: 67; ENE-EE: I, 65–66, XII, 101; EO: 136–137, 142–143; Gustavson 1998: 10–11; Joh LCD: 290; Johansen 1951: 70–74, 137–138, 196, 198; Nerman 2008a: 16, 231–232; Samojlov 1941; Solov’ev 1998: 253; Viidas 1992: 76–86; Viik 2010: 16; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 124, 143–148, 162–168; ÜAN