[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aovere [`aovere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Auvere TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1582 Hawer, 1627 Hahafehr, 1925 Auvere, Aavere, 1938 Auvere; sks Aofer.  A1
● Balti kohaleksikon (BHO) seostab XVI–XVII saj nimekujud kohanimega ↑Haava, ent vere-osise tõttu sobiks Aovere paremini. Seda tõendavad ka arhiiviallikad, milles 1721 ja 1758 Hawer tähistab Aoveret. Aovere oli vahepeal ka karjamõis. Kohanimi tuleneb kõige tõenäolisemalt isikunimest Ago ~ Agu, vähem usutavalt tulevad arvesse agu : ao ~ au ’koit; koidueelne hämarus’, (h)agu : (h)ao ~ (h)au ’hagu’ ja aho ~ ahu ’kivine küngas; kõrgem koht metsas, heinamaal; väheviljakas põllumaa’ (vrd Trm Aosilla). Koidu mõistet peetakse ka muistse isikunime lähteks. Vanad h-ga algavad nimekujud on kas ületaotluslikud või eeldavad h-alguselist lähtesõna. Kohta tunti Narva maantee ääres asuva kõrtsi järgi ka Kilgi nime all. Kõrtsi kohta on andmeid XVIII saj-st (1731 Kilksche oder Engefersche Krug, 1826 Kilge karjamõis). Kohanimi tuleneb sõnast kilk : kilgi ’teatud putukas; (ülekantult:) alkoholiuim’. Talu nimena või peremehe lisanimena võis see esineda juba varemgi (1758 viitega 1680. a-tele Auf Killki Johans Land Killki Ado). Kõrtsi 1731. a nime rööpkuju viitab naaberkülale Engeverele (↑Haava). – EE
BHO: 108; Bienenstamm 1826: 286; Eesti TK 50; KN; Mägiste 1929: 21; PA I: 108; PTK I: 25–26; Rajandi 2011: 17; RGADA.274.1.171/2:300, L 801p; RGADA.274.1.190/2:81, L 77; RGADA.274.1.239/6:62, L 682p; Tartumaa 1925: 417; VMS: I, 20, 23

Edivere1 ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ädivere Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Kurtna mõis), 1241 Ettiaueræ (küla), 1424 Ethiuere, 1547 Eddiver.  A1
● XV saj oli küla jagunenud kaheks, Suur- ja Väike-Edivereks. XVII saj kuulus lõuna pool olev Suur-Edivere Illuka mõisa juurde, küla oli tühi XVII saj I veerandil, ent hiljem taastus. Põhjapoolne Väike-Edivere oli 1796 veel küla, 1844 karjamõis. Kurtna mõisale läksid Väike-Edivere hiljemalt 1637, Suur-Edivere vahemikus 1782–1811. Karjamõisa juurde 1920. a-tel loodud asundus sulandus 1930. a-teks lõuna pool oleva külaga. L. Kettunen on konstrueerinud nime algvormiks *Ediveere, millele on vasteks toonud edi, ede, esi ’ees asuv’. Esmamainingu alusel on ta veel algusosaks oletanud *Etja(n) või *Etia(n), milles on toimunud muutus *Edie, Edji › Edi. Kettunen on nime võrrelnud Edisega, mille alusena näeb ta isikunime. Vrd Edivere2. – MK
EO: 195, 274; Joh LCD: 336

Edivere2 ‹-`verre ~ -sse› Sim – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis), 1688 Eddefer (mõis), 1698 Eddeferischen Bauren (mõisa talupojad), 1726, 1796 Eddifer (mõis), 1922 Muuga-Edivere (asundus).  C2
● Ediveres oli XIX saj ja XX saj algul karjamõis. 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla, 1977 liideti Alekverega. Jõhvi vana Edivere nime on L. Kettunen võrrelnud Edisega, mille lähtekohana peab võimalikuks isikunime tähenduses ’eesseisja’ vms. Seos sõnaga esi (ede-) on ilmne, vrd ka kohanimesid Keskvere ja Tagavere. Siinne suhteliselt hiline Edivere võib olla siirik Jõhvist. – MK
Bfl: II, 935; EAA.1.2.943:770, L 801p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 231

Eivere [`eivere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Äivere ~ `Äigvere Ann – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas, mõis, sks Eyefer, ? 1414 Eivere (küla), 1467 Eygever.  B4
● Balti kohaleksikon (BHO) on nimega samastanud „Brieflade“ (Bfl) 1414 Cluere, lugedes seda Eyver. Bfl I trükivigade loendis (lk 340) on antud õigeks nimekujuks Eivere. Samastust on peetud paleograafiliselt kahtlaseks, F. Puss peab toetudes LGU-le esmamainingu lugemiskujuks Elvere ja seostab seda Koidu-Ellaverega. Eivere mõisat on mainitud 1552 (Eyver). 1920. a-test asundus ja küla kõrvuti, 1977 liideti need üheks. XV saj-ks välja kujunenud vere-lõpulise külanime algusosa on hääldatud ka kui Äivere ja Äigvere. L. Kettunen on oletanud Äivere tulenevat nimest Ei(g)vere ja pidanud nime algkujuks *E(d)ikvere. Viimast on ta võrrelnud Jõhvi Ediverega. Siiski võiks tulla arvesse ka võimalus, et XV saj kirjapaneku -g- oligi algne ja esisilp oligi Ei-. Sel juhul oli -vere ees arvatavasti mingi isikunime mugand, nagu mujal sarnase häälikulise kujuga nimede puhul oletatud. Eiverega on 1977 liidetud Leedu küla (1467 Lete, 1726 Lehto). Vrd Eikla, Eistvere. – MK
Bfl: I, 117, 1391; BHO: 74; EO: 292–293; LUB: V, R 2356; LUB: XII, 495; Rev 1725/26 Jä: 131

Enivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Änivere Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, poolmõis, sks Sternberg, 1855–1859 Анниверре (mõis), 1893 Ennikwerre (mõis), 1922 Enivere, Änivere.  A1
● Mõis eraldati Väike-Lähtrust 1789 või 1790, al 1868 poolmõis. Mellini kaardil 1798 esineb üksnes saksakeelne nimi Sternberg. 1977–1997 oli Martna küla osa, pärast taastamist jäi Enivere küla ajalooline tuumik Martna piiresse. L. Kettunen tunneb nime kujul Enikvere ~ Ennikvere ja tuletab selle algusosa oletatavast tüvest *ene (eesti enam, soome enemmän) või kahtlemisi isikunimedest *Ennikko(i), *(H)ennikka, *(H)ennike. Kaartide põhjal tundub Enivere küla varasem nimi olevat olnud *Järgvere (1798 Jerkfer, 1844 Jergwer, 1855–1859 Іергферъ). – MK
BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 2; EAN; EM: 85; EO: 317; KNAB; Kröger 1893: 150; Mellin; Schmidt 1844; ÜAN

Esivere ‹-`verre ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), 1478 Essever (vakus), 1689 Essefer.  C3
● Nime algusosa vasteks on toodud esi, esimene. Esiverega on 1977 liidetud Aruküla (1922), ↑Rõuste ja Sepamaa (1689 Zeppama, Seppamah, 1871 Seppakül, u 1900 Сеппама). Esivere põhjapoolseim osa oli 1930. a-teni Uueküla (koh Uieküla, 1798 karjamõis Uekül). Vrd Esiküla. – MK
EAA.1.2.941:1204, 1205, 1210, L 1191p, 1192p, 1197p; EO: 317; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Schmidt 1871

Jädivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Jädibre Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, sks Jeddefer, 1390 Jetevere, 1586 Jedeversche Wacken (vakus), 1709, 1765 Jeddefer, 1732 Jeddiwerre m.  B3
● 1694 on mainitud Jädivere mõisat, mis oli algul Velise mõisa karjamõis; Velisest eraldati 1709. Keskajal olevat küla kuulunud Haapsalu toomkapiitlile. 1920. a-test Jädivere asundus, hiljem Jädivere II küla, al 1977 Jädivere. Jädivere mõisale kuulus ka lahustükk Kivi-Vigalast läänes, Jädivere-Tagaküla (1970 Jädivere I), see liideti 1977 Säälaga. Kui oletada häälikuvaheldust jõ/jö ~ jä, siis võiks nime aluseks pakkuda sõna jõgi : jõe nõrgaastmelist mitmuse omastavat + -vere. Vrd jätt : jäti ’jäätmaa’. Küla asub Velise jõe ääres. Vrd Jõõdre. – MK
Aitsam 2006: 67, 68; BHO: 142; EM: 88; EMS: II (7), 343; Rev 1586: 70; Thor-Helle 1732: 319

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
● Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla. – ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Noavere [`noavere] ‹-`verre ~ -sse› Sim – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis), 1591 Nawer (küla), 1726 Nafer, 1796 Nawerre, u 1900 Ногаферъ.  B2
● Liideti 1977 Muugaga. Esmamainingu järgi oli nime aluseks isikunimi Naver või Never. Nime on võimalik analüüsida ka vere-lõpulisena varasema kuju Nawerre järgi. Ainsuse omastava kuju naga : naa ’prunt, tikk; auk toru; jõmpsikas’ on nimes hiljem diftongistunud, mis on tee lahti teinud rahvaetümoloogiale (nuga : noa). Küla on varem nimetatud ka Suurkülaks (1935). Vrd Nääri. – MK
Eesti TK 50; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 230; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:102, L 98p

Odivere ‹-`verre ~ -sse› MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1582 Ohiwer, 1585 Odyver, 1811 Oddifer.  C2
● L. Kettunen on kahtlemisi esitanud võimaluse, et algusosa on olnud isikunimi *Oti, *Otti. Odi-vorm on sel juhul nõrgenenud t-ga, nagu nt Harjumaa kohanimes Odipõllu mägi (P. Wieselgren). V. Pall leiab samuti, et tegu on algse isikunimega Ott (algtähendus ’karu’), vahest on t nõrgenemine varem levinud laiemal alal. 1977 liideti Odiverega ↑Toljase ja osaliselt ↑Alnavere küla. – PP
EO: 301; PA I: 103; PTK I: 162

Puivere [`puivere] ‹-`verre ~ -sse› Koe – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Aruküla mõis), 1615 Pugiffer, 1623 Puygefer, 1716 Puÿfer.  A4
● 1977 liideti Kalitsaga. Nime algusosa lähtub tõenäoliselt isikunimest või sõnast puu (mitmuse omastavas *puie), järelosa on -vere. Vrd Puiatu1, Puiatu3. – FP
EAA.1.2.938:31, L 29p; EAA.3.1.450:57, lk 107; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Ronivere ‹-`verre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis), 1582 Runifer, 1627 Ronnifehr, 1839 Ronnifer.  C2
● L. Kettunen on lähteks pakkunud sõnu roni ’kalade paeluss’ ja ronima või isikunime, vahest nimest Ronimus, kreeka Ἱερώνυμος/Hieronymos. V. Pallile tundub usutavaim viimane seletus, sest nimevorm Ronimus on 1758 Kõdu mõisas ka kirja pandud. – PP
EO: 298; PA I: 103; PTK I: 206–207; Rücker

Roovere [`roovere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Roore Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas (Piiumetsa mõis), 1739, 1796 Rofer.  A1
● Roovere oli Piiumetsa mõisa karjamõis, mis jagati kandikohtadeks juba tsaariajal. Praegustel andmetel küllalt hiline nimi võib olla moodustatud teiste vere-nimede eeskujul, aluseks roog : roo. Roovere saunaküla on hüütud ka Rooväljaks ja Narukülaks. Rooverega on 1977 liidetud osa Jõekülast (1945 Jõe, u 1900 Вяца). – MK
BHO: 507; EVK; KNAB; Mellin; Troska 1987: 100

Toovere [`toovere] ‹-`verre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis), 1534 Touerkulle, 1582 Thower, 1585 Tower, 1839 Towerekülla.  B2
● L. Kettunen märgib nime päritolu kohta, et asesõna too on vaevalt aluseks olnud, muud, nt tohu-, on täiesti oletuslikud, sest varasemad nimekujud ei paku mingit tuge. 1977 liideti Tooverega Kõduküla (1582 Katto), mille nimi võiks pärineda sõnast kõdu ’kõdunenud puu; heinapuru; praht’, kuigi välistatud ei ole ka muud seletused. – PP
EO: 298; Essen, Johansen 1939: 55; PA I: 104; PTK I: 97–98, 243–244; Rücker
Märkus. Lisatud varasem maining 1534. 2021-12-30T16:56:47.

Tõivere [`tõivere] ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1583 Teiwer (küla), 1599 Taywer, 1624 Teyfer, 1797 Toifer.  B1
● L. Kettunen on nime lähtekohaks pakkunud isikunime Tõiv ja võrrelnud Tõikvere nimega. Vrd Taevere, Tõikvere. – MK
EO: 282, 310; Mellin; PA IV: 18; P XVI: 278; Rev 1624 PL: 40

Univere ‹-`verre ~ -sse ~ -le› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis), 1638 Hunniverhuss (hajatalu), 1839 Un̄iwer.  A1
● 1601 oli Võhmaste vakuses talupoeg Uny Andreas, 1638 esines juba vere-lõpuline hajatalu Pöögle mõisa all. XVIII saj-ks tekkis Univere hajatalu ümber ↑Vagiste küla. Iseseisva külana on Univere märgitud 1970. Nime algusosa on tõenäoliselt vana isikunimi. Univerega on 1977 liidetud Riuküla (1970). – MK
EAN; KNAB; Liitoja 1981: 19; Rev 1601: 137; Rev 1638 II: 63

Vaivere [`vaivere] ‹-`verre ~ -sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Muratsi mõis), 1453 Wayver, 1497 Waiver (vakus), 1798 Waifer.  B4
● Piiskop Ludolphus läänistas 1444 Tilcke Castyle Vaivere vakuse külast Koriten ühe adramaa, mis hiljem läks Kasti mõisa koosseisu. Teistel andmetel oli 1497 Vaivere vakuses pere nimega Koritum, viimast seostatakse hilisema Kortempe mõisakesega (1509 Kortempä). L. Kettunen on võrrelnud kirjapanekuis ammu välja kujunenud Vaivere nime sõnadega vaene ja vahe. Võib-olla siiski võiks siingi vasteks tuua vai : vaia. – MK
EO: 319; Ligi 1961: 372; Saaremaa 1934: 733; Saaremaa 2007: 118; SK I: 476

Võivere1 [`võivere] ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Woibifer, ? 1281 Vyavire, 1505 Woifer (mõis), 1529 Weyver (mõis), 1796 Woibifer (mõis).  A3
● 1920. a-test Võivere asundus, 1940. a-test küla. Ehkki varasemad kirjapanekud tähistavad mõisat, on tegemist tüüpilise vere-lõpulise külanimega, nii et mõis on ilmselt saanud nime varasemalt külalt. Nime algusosa on isikunimi, vrd Võibu, Võibo. Vrd Võibla. – MK
BHO: 682; KNAB; LUB: III, 475a; PTK I: 281

Võivere2 [`võivere] ‹-`verre ~ -sse› Kos – paik (küla) Harju maakonnas Kose vallas (Tammiku mõis), 1241 Wætheueræ, 1413 Weydever, 1726 Woyfer (küla), 1796 Woibifer (küla), 1844 Woiwer (küla).  B2
● Küla on enne 1637. a Tuhala mõisalt Tammiku mõisale läinud. 1977 jagati Kata ja Oru küla vahel. Sageli on vere-lõpulistel nimedel olnud algusosaks muistne isikunimi, P. Johansen on siin õigustatult lähtekohaks pidanud isikunime Woyde (*Võide). L. Kettunen kõrvutab nime sõnaga võie : võide ning lisaks isikunimedele *Võidi, *Võide sõnaga võit seotava isikunimega *Võitto : *Võido. Vrd Võidivere, Võivere1. – TL
Bfl: I, 112; EO: 283; Joh LCD: 658; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 311; Schmidt 1844