[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 artiklit
Hurmi ‹`Hurmi ~ -sse› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1758 Hoflage Hormi, Ormi Peter, 1783 Hurmimoisapä Karjus Jürri, 1794 Hurmy, 1839 Hurmi. 
C2
● Algselt Põlgaste mõisa karjamõis asutati külasse, mille vana nimi oli *Järvuste. Selleks mõisastati 1758. a paiku viis talu, teiste hulgas Ormi ehk Hormi Peetri talukoht. A. W. Hupeli mainitud Pölks mit Hornim (1782) tuleks ilmselt lugeda lühendiks Hormim(ois). Hurmi on talupoja lisanimi, mida esineb ka Räpinas ja mitmes kohas Lõuna-Tartumaal (Urmi). Lisanime päritolu pole selge. E. Rajandi avastatud seos Urmi – Urbanus on ilmselt hiline, algupäraste Urbanuse nime muganduste hulka see ei kuulu. Hormi ja Hurmi variantidest on algne pigem Hurmi. Nimi kuulub keerukate suhetega sõnapessa, mille liikmeks on eesti urm : urma ’verine haav, verejooks’, soome rahvaluule hurme ’veri’ ja mille peasõnaks on peetud läänemeresoome sõna hurma ’võlu, veetlus, joovastus’, vananenud tähenduses ka ’mõtlemisvõime, taju, vaimujõud’. Sellisena võib Hurmi ehk Urmi puhul tegu olla muinasaegse isikunimega, sõna *hurma i-tuletisega. Vrd ka Wiedemanni sõnaraamatu tartukeelne urm : urmi ’vanamees’. Saaremaa talunimi Ormi võib olla lisanimena sama algupära, kuid võib ka pärineda põhjagermaani mehenimest Orm. Vana külanimi on ilmselt olnud ste-lõpuline *Järvuste (1627 Jerwos Kuella ja Jerweste Jerwe, 1685 järv Jerwitz Siöö, 1686 ümberkirjutusveaga Karwitzkülla, 1783 Jerwuste Külla). Küla on asunud ümber Hurmi järve, selle kõrval on sama suur Kalmatjärv. Hurmi külaosad on Kelmikülä, Kopski ja Püsnigu. Vrd Urmi, Horma. – ES
BHO: 125; EAA.1267.1.286:217, 239, L 426, 467; EAA.308.2.88, L 1; EAA.308.2.104, L 1; EES: urm; Hupel 1774–1782: III, 275; Rajandi 2011: 233; Rev 1624/27 DL: 63, 64; RGADA.274.1.240/7:102, L 846; Rücker; SK I: 265; SSA: hurma, hurme; Wd
Karilatsi2 [kari‿latsi] ‹-`latsi ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kähri mõis). C1
● Põlise Karilatsi küla ja XX saj alguse valla põhjapoolne osa, mis eraldati 1938. a valdade reformiga. Selles Karilatsi osas paiknevad väikekülad või talurühmad Joro, Kelmikülä, Lobona, Tanska, Tros´a jt. Siin asub ka Karilatsi kõrtsi koht, mida on sobiva maanteekõrtsi kohana mainitud juba 1638. Vrd Karilatsi1. – ES EAA.2072.3.60a, L 2; Rev 1638 I: 127
Kosova ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kosuva Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1796 Karlsburg (karjamõis), 1812 Carlsberg, 1826 Karlsberg, Kossowa-M, 1925 Kosuva. B3
● Kosova oli Ahja mõisa karjamõis, millest pärast maareformi sai asundus ja 1939. a paiku küla. Nimi näib olevat vene päritolu (‹ Косово). Kosovaga liideti 1977 Pilpakülä, kus kõigil majadel olnud ühtemoodi pilpakatused. Lülletemäe järgi kutsuti ka Lülletekülaks. Loodepoolsemate talude rahvapärane nimetus on Kelmikülä, kuna seal elanud pikanäpumehed. Kosova põhjaosas on Moloka ehk Sonnatari kurm (1688 Sontor Matz). 1758 ja 1816 kuulus see Ahja Vanamõisa, 1818–1858 Ahja-Metsküla alla, 1920.–1930. a-tel on olnud ka omaette Sonnatari küla. Talud on muust maailmast võrdlemisi eraldatud, aga jõukad, seetõttu on kurmu pilkamisi kutsutud ka Saksakurmuks ja Sandikurmuks. – MJ
BHO: 185; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; Rootsmäe 2016: 491, 499, 573–574; Simm 1972: 289; Simm 1973: 47–48, lisa 57; Simm 1977: 120
Mürgi ‹`Mürki ~ -le› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula ja Tõlliste vallas (Kaagjärve mõis), 1798 Mürgi (veski), 1805 Mürcky Albrecht, 1839 Mürki (küla). B2
● Mürgi kandis paiknes XVI–XVII saj Sangaste mõisa *Kiveste küla (1584 Kiewest, 1586 Kiewiest, Weskiwi Teno, 1601 Kiwiest, Weski Tino, 1638 Kywast kyllo). Pole teada, kas mainitud veskikoht oli Mürgi veski, pigem võis see olla Varõssõ veski. XVIII saj ühendati see kant põhiosas Kaagjärve mõisaga, talusid nagu Kanasiiba (1585 Matus Kanasit) ja Ratniku loetleti siis koos Pugritsa kandis paiknenud *Lätikülaga. Pausti talud (1585 Paustu Mik) jäid Karula mõisa osaks. Mürgi nimi tuli kõigepealt käibele Karula mõisa keskosas Kauru kandis (1723 Mürcke Paltzer). XVIII saj lõpuks oli see lisanimena kandunud ka praegusse asukohta ning Mellini atlas näitab lähestikku Mürgi ja Varõssõ veskit. 1977 liideti Mürgi küla tuumik ja põhjaosa Vilaski külaga, lõunaosa Pikkjärve külaga. Mürgi lisanime algne päritolu pole teada. Võimalik, et see seostub sõna mürk vana lõunaeestilise tähendusega ’teras’, veel paremat võrdlust pakub sõnade mürk ja mürkläne tähendus ’sõnakehv inimene’. Mürgi talude lähedusse loodes tekkis XIX saj lõpus popsiküla, mida tuntakse Kelmikülä nime all. Mürgi veski järgi on nimetatud ka Mürgi oja, kuid selle rahvapärase nimena tuntakse lihtsalt vana, oja tähendavat maastikusõna Ura (1839 Orra). Vrd Pikkjärve, Pugritsa. – ES
EAA.567.2.677:2, L 1p; Mellin; PA I: 130, 170; PA II: 324; Rev 1601: 40; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:892, 934, L 886p, 929p; Rücker; VES: 257
C1● Esmamainimise ajal oli tegemist põlise külaga Võhandu jõe vasakul kaldal. Samal 1582. a rajas Poola võim siia riigimõisa. Mõisaks muudeti küla lõunaosa, veel 1686. a kaartidel paikneb mõis ja sillakoht praegusest tunduvalt lõuna pool, Liivamäe piirkonnas. Kiriku asukoha lähedusse rajati tõenäoliselt riigimõisaga seotud postijaam, millest hiljem sai Jaama kõrts (1638 Krug ... bey den Kirchen, 1670 die Krugh zu Jama). XVII saj alguses teisenes ka külanimi. 1616 on esimest korda mainitud Jaamakülä nime ja selle kõrval „tühja“ Räpina küla. Tegelikult säilis talupoegade lisanimede komplekt muutunud nimega külas 1580.–1630. a-tel isegi paremini kui naaberkülades. Jaamakülä ülesvoolu laienenud otsa lõikas ära Jaamamõisa rajamine XIX saj algupoolel. Pärast seda paiknes Jaamakülä Raadama oja kaldal pastoraadist ↑Köstrimäeni. XVIII saj alguses tekkis Võhandu jõele rajatud paisule uus sillakoht, 1734 hakkas tööle paberiveski. Asula kasvamine sai võimalikuks pärast mõisa ja Räpina kirikumõisa maade asunduskruntideks jagamist 1920. a-tel. Räpina sai aleviks 1945, oli rajoonikeskus 1950–1961 ja sai linnaks 1993.
Räpina nime päritolu pole selge. A. W. Hupeli teade 1782. a, et eestikeelne nimi on Rappina, aga mõned ütlevad ka Reppina, võiks viidata sellele, et XVIII saj oli sõnaalguse r tugevalt peenendatud (*R´apina). Hupel loetleb erinevaid saksakeelseid kirjapilte: Rappin [rapin], Rapin [raapin], Rapien [rapiin]. Ka suurem osa varasemaid üleskirjutusi võimaldab välja lugeda esisilbi pikka täishäälikut, alles 1638. a kirjapilt Rappin näitab selgelt lühikest a-d. Need nüansid suunavad pooldama varem korduvalt väljapakutud oletust, et Räpina nime taga peitub vana slaavipärane isikunimi. Selle lähtevorm ei tohiks olla mitte Рябина ’pihlakas’, vaid isanimi *Ряпин (omastava käände kuju nimest *Ряпа). Sellega sobivad Poola-aegsed kirjapildid, sest tavalisemat vene nime Repin (vanas kirjaviisis Рѣпин) oleks poolapäraselt edasi antud kirjapildiga Riepin. Räpinaga samasse nimepessa kuulub kadunud külanimi Võnnu khk ↑Sarakustes (1582 Repnic, XVIII saj *Rääbnitse või *Rääpnitse). Slaavi in-lõpulise isikunime Räpina nimes pakkus välja juba P. Johansen 1952. a. Räpina nime muudest seletustest on kõige tuntum J. Simmu oma, kes seostas slaavi isikunime vene keele üldnimega рябина. Nime on katsutud seletada ka rehielemu suitsuauku tähendava sõna räppen, heli imiteeriva sõna räpin : räbinä, võserikku märkiva maastikusõna räbä jm abil. Hüpoteetilise maastikusõna abil loodud seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et tegemist on olnud vana keskuskülaga. Võimalik, et vene isikunimede allikates tundmatu *Rjapin põhinebki läänemeresoome sõnal, kuid kohanimeks kujunemise ajal on see nimi käibinud slaavi keelevormis.
XVIII saj Räpina mõisat tuntakse tänapäeval Alamõisa nimega. Praeguse linna territooriumile tekkis töölisasulana Paprõkülä (nt 1822 Papierdorff, 1852 Papreküll), hilisem Vabrikukülä. 1850. a-tel ehitati endise Sillapää küla poolele mõisa uus peahoone, mis sai rahvapärase nime Sillapää loss. Lossi kõrval paiknenud majandushoonete kompleksi on kutsutud Mäemõisaks (sks Hoflage Sillapäe). Räpina omaette asumid on ↑Sillapää ja Vabrikukülä lõuna pool jõge, Kelmikülä ja Kerkomõisa lääne pool ning Pilpakülä ja Tsungli ida pool. ¤ Vanarahvas teab veel jutustada mõnda, mis meie Räpina algnime kohta käib. Ühed seletavad, et kus nüüdne Räpin asub, seal olnud vanal hallil ajal suur paju räbastik. Peale suure Põhjasõja, kui kõik nüüdse aja Räpina ümbruskonnas mõisa kui ka talurahva varandus sõjasaagiks langes, asutati koguni uus ja uude kohta rabastikku mõis. Mis selleks põhjust andis, et mõis rabastikku asutati, ei ole teada. Uut mõisat hakatud räbastiku järgi Räbastikuks hüüdma. Viimasest ollagi „Räpin“ välja võrsunud. Mõned jälle ütlevad, et Räpina kohal Põhjasõja ajal nõnda olla võideldud, et soldatite riiete räppin olnud kaugele eemale kuulda. Peale selle lahingu hakatud kohta „Räppinaks“ kutsuma. (1905) Vrd Köstrimäe, Sarakuste, Sillapää. – ES
BAL: 688; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.796:123, L 282; EAA.1269.1.766:18, L 35; ENE-EE: VIII, 267; EO: 145; Hupel 1774–1782: III, 283–284; KM: H III 31, 427/9 – 1905; PA I: 53, 91, 96, 264; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Rev 1638 I: 256, 257; Roslavlev 1975: 6, 14, 32; Simm 1978: 147
Uue-Antsla [uue-`antsla] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Vastse-Antsla, rahvakeeles `Vahtsõ-`Antsla ‹-lõ, -n› ~ `Vahtsõ‿`mõisa Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, mõis, sks Neu-Anzen, 1688 Nya Antzen, 1716 Wastse Ansomoisa, Wastsemoisa, 1949 Вастсе-Антсла. A1
● Eraldati Antsla (Vana-Antsla) mõisast XVII saj II poolel. Lähestikku asuvate mõisate vahel tehakse tänapäevani rahvasuus vahet Vahtsõmõisa ja Vanamõisa nime abil. 1970. a rahvaloenduse ajal jagunes mõisa ümbrus Vastse-Antsla asunduseks ja Uue-Antsla külaks. Nende liitmisel kadus kaua püsinud mõisa- ja vallanimi Vastse-Antsla ametlikust kohanimistust. Küla eraldiseisvad osad on Kelmikülä (1970 Risttee I) ja Oina. Kelmikülä tuumiku moodustavad varasematel sajanditel *Põrsala küla alla kuulunud Meose ja Tiidu talu, mis XIX saj lõpul olid mõisastatud ja mille maadele rajati 1920. a-tel uusi asundustalusid. Vrd Kõlbi, Vana-Antsla. – ES EAA.308.2.185, L 1; EAA.1270.2.1:2, L 2; EAA.3724.4.1836, L 1; NL TK 25
Voorepalu [voore‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Voorõ‿palo ‹-`pallo› Kam, Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis, Suure-Kambja mõis, Tõdu mõis), u 1870 Вооре палло, 1937 Voorepalu. C1
● Küla tuumiku näol on tegemist Põlva khk Kähri mõisa Karilatsi piirkonna kompaktse popsikülaga. Tänapäeval on Voorepalu külaga liidetud ka laialdane piirkond Tõdu ning Suure-Kambja mõisa talusid. Algupärane Voorepalu küla asub Karilatsi keskuse poolt vaadatuna metsas nimega Voorõpalo. Metsanimi omakorda on saadud asendist Vastse-Kuuste Vooreküla, Suure-Kambja Vooremõisa ja Prangli mõisa Võresoo piirkonna poolel – kõik ühest algnimest pärinevad kohanimed. 1930. a-te kaardil esineb Voorepalu nimena Kelmi. See võib olla eksitus, kuna Kelmikülä nime all tuntakse Karilatsis teist popsiküla piirkonna keskosas. Voorepaluga on 1977 liidetud Küka ehk Kükä küla (Kam), nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Neu-Wohre, eesti k-s ka Uue-Voore). Omaette paigad ehk talurühmad Voorepalus on Kolmiku, Põdra (Kam) ja Roodsi. Vrd Vooreküla. – ES EAA.3724.4.1877, L 1; Eesti TK 50; Eesti TK 200; KNAB
