[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kose2 ‹-le›, kohalikus pruugis Kosõ ‹pääle ~ -lõ›, rahvakeeles varem Kosõ‿`päälne Rõu – alevik Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1775 Kossa oja.  C1
● Koseojana on traditsiooniliselt tuntud Koreli oja keskjooksu Verijärvest ülevalpool (1775. a kaart on Rootsi-aegse kaardi koopia). XIX saj tekkisid sinna Koseoja ja Koseoru talud, Võru–Kasaritsa sellal vähem kasutatud otseteele jäi orukoht nimega Kosõpäälne. Hiljem on Kose asustusnimi enda alla võtnud Otkamäe küla, Kirepi veski ümbruse, Valgjärve ja Pappjärve kalda, kus paikneb tänane Kose alevik (kuni 1977. a-ni küla). Kose nime all tuntakse ka Võru linna servaala Taara kasarmute ja aleviku vahel. Kose nimi tuleneb oja omadustest sellel lõigul, kuid pole teada, kas see sõna tähendas koske-kärestikku tänapäeva mõistes. Rõuge ürgorg Kiidil kannab samuti nime Kosõorg ja ka seal iseloomustab seda kohta eelkõige oru suur sügavus, mitte vooluvee kärestikulisus. Siiski on kiire vool ja vee kohin neile kohtadele iseloomulik kevadise suurvee ajal. Vrd Wiedemanni sõnaraamatu kosk ’jõkke kividest laotud tamm’. Võib-olla peetigi Lõuna-Eesti Kose kohanimede juures silmas hõlpsat paisutatavust. Kossõorg Viitinas võib olla sama algupära, kuid võib olla ka saadud saksakeelsest mõisanimest Kosse. Vrd Viitina. – ES
EAA.2072.3.56a; Vene TK 42; KN; Wd