[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hindsa [hin´d´s´a] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hin´s´a ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1866–1867 Линосова, 1882 Линусы, 1886 Hińdza, 1903 Hindsä, 1904 Hin´dsa, Ли́нусы, u 1920 Hintsa, 1922 Hindsa.  B3
● Küla oli olemas XVIII saj, XIX saj kuulus Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Määsi küla osa. Hindsa nime tõenäoline lähe on eesnimi Hint või Hindo (‹ Hindrik, sks Heinrich). Võimalikud nimevasted on ka Lõuna-Eesti hin´do ’kekats’ või hin´d´s´o ’varsa meelitusnimi ja kutsumishüüd’. Hindsa nimel on mitmeid paralleele Võrumaal. Huvi äratab aga vene nimi Линусы, mis tuleneb arvatavasti eesti sõnast linnus (linnamägi), kohalikus häälduses liin (liinamägi), nagu arvas ka J. Truusmann. Samas ümbruskonnas niisugune muistis puudub. Vrd Hindo, Hinsa, Hintsiko. – AK
 EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1903: 290; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 143; Päll 2003: 133; RL 1922; SeK: 29; Truusmann 1897b: 36; Vasilev 1882: 163; VES; VMS

Iru2 ‹-sse› Jõe – Tallinna asum Pirita linnaosas (Väo mõis).  C1
● Asum hõlmab ajaloolise Iru küla põhjaosa, mis liideti Tallinnaga 1975. Asumi naabruses, ametlikult Lasnamäe linnaosa Priisle asumi piires, on Iru muistne linnamägi (Linnapära), mis võeti kasutusele VII saj eKr, kuid asustusjälgi on olnud varemgi. Linnapära oli varem Revala maakonna tähtsamaid keskusi, ent jäeti XI saj maha jõe veetaseme languse ning uue asustuskeskuse tekke tõttu Tallinna kohale Toompeale. Lähikonnas on arvukalt teisigi muistiseid. Iru linnus, mis hiljemalt XVII saj lõpus oli künni all, leiti tänu kohanimedele. Kohta kutsuti Linnapera mäeks ja Irumägi ühenduses Iru ämmaga on leidnud korduvat mainimist „Kalevipojas“. Nende andmete põhjal avastati linnamägi XX saj algul ning see on kinnistunud arheoloogilises kirjanduses Iru Linnapära nime all. Vrd Iru1. – MJ
EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; Gustavson 1982: 16; Lang 1996: 34; Puhk 1996: 66; Vassar 1939: 53–100

Keava [`keava] ‹`Keava ~ -sse› Rap – alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kedenpäh, 1410 Kedempe, 1725 Keddenpeh, 1732 Kädenpä, Käwa mois.  B4
● Keava alevik on tekkinud XX saj keskpaigas Keava raudteepeatuse ümber; nime on saanud Keava mõisalt, mis jääb praegu Linnaaluste küla piiresse. Mõisa kohal olnud küla on mainitud 1410, mõisat 1486. Veel varasemaks nimekandjaks on olnud Keava linnamägi, millega on sageli samastatud Vene kroonikates mainitud suurvürst Izjaslavi 1054 vallutatud linnust. Linnuse nimi allikas on Осекъ Кедипивъ, krooniku tõlkes Слънца Рука ’päikese käsi’. Sellest ka esimene nime seletus „käe päev“ (tuletatud vormist *käδen päivä), mida peetakse siiski kroonikakirjutaja valetõlgenduseks. Tõenäolisemalt on nime järelosa sõnast pea ~ pää. – PP
Bfl: 110; EO: 261; Joh LCD: 189; PSRL: V (2), 131; Rev 1725/26 Ha; Thor-Helle 1732: 312; Tõnisson 2008: 202–204

Kärevere3 ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Lõhavere mõis), 1584 Kierewer (küla), 1638 Kerrifer, 1839 Kerrefer; sks Kerrafer.  B4
● Külas asunud Leemuti talu nime on seostatud Henriku Liivimaa kroonikas (1211, 1217) mainitud külaga villa Lambite, mis olevat olnud Lembitu küla. Hilisemal ajal kuulus Kärevere ka Lahmuse mõisa alla. Külast 2 km loodes asub Lõhavere linnamägi. Kärevere nime lähtekohana näeb L. Kettunen sõnu kära ’lärm, riid’, käre ’äge, kergesti süttiv’, kärajad ’vanaaegne rahvakoosolek, kohus’, kera. Olgu mainitud, et Kier, Kehr, Kerro on Eestis esinenud mehenimena. Vrd Kärevere1. – MK
BHO: 216; EO: 200, 299–300, 305; PA IV: 172; Rev 1638 II: 104; Rücker

Lemmaku ‹-le› Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas (Pagari mõis), 1796 Lemmako; vn Си́морок.  B3
● Nime võiks analüüsida Lemma+ku. Algusosa võib olla sageli vesistunimedega ühenduses olev teadmata päritolu lemm-tüvi. Ka Lemmaku küla asub jõe ääres. L. Kettunen on püüdnud ühendada Võru- ja Tartumaa Lemmatsit Keila Pällu küla XIII saj nimega Læmestækilæ, viimane on struktuuri järgi otsustades lähtunud isikunimest, ja Kettunen ongi toonud võrdluseks liivi Lemb-algulise mehenime Lembest. Ka V. Pall on kõnealuste nimede puhul kaldunud isikunimest lähtuma, märkides, et tüvi *lempi on andnud rohkesti isikunimesid. Osa lemm-tüve sisaldavate kohanimede taustal on mõnevõrra kaheldav, kas isikunimi XVIII saj Lemmako alusena usutav oleks, kuid seda võimalust ei saa eirata. Tegemist on vana asustuspiirkonnaga, Mellini kaardil on piirkonnas nii linnamägi kui ka kalmed. Mainitagu, et 1731 esines Viljandi khk-s lisanimena (Lemmako Jurry). Vrd Lemmejõgi, Lemmjõgi, Lemmakõnnu, Lemmatsi, Lemuvere, Vasalemma. – MK
EO: 212; KNAB; Mellin; PTK I: 117-118; RGADA.274.1.192/1:734, L 716p

Liimala [`liimala] ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Purtse mõis), 1739, 1796 Limala.  C3
● Algselt vabadikuküla. Pärimuse järgi on hulk elanikke tulnud või ümber paigutatud siia Kõrkkülast. 1726 esineb Koogu mõisas Unukse külas talupoeg Limale Jürri (ka Kõrkküla kuulus Koogu mõisa alla). Hilisemal ajal oli Liimala kaluriküla. Liimala lähedal asub Purtse linnamägi Taramägi ehk Tarakallas (vrd 1716 rannatalupoeg Tarra Ado), Liimala külast on teada III või IV saj-st pärit aardeleid. Nimi võib olla siirik, vrd sm kohanimesid Liimattala, Liimola, Liimonpää. – MK
EAA.3.1.451:160, L 112p; EAA.3.1.475:1131, L 1036p; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 138

Liinamäe [liina‿`mäe] ‹-le› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1850 Linamä Juhann Orion, u 1860 Kollodawitsa Michel Orion zu Liinamägi, u 1866 Линома.  C1
● Liinamäe oli 1977–1998 Tuderna küla osa. Asustus on tekkinud Hanikase küla ääremaale XIX saj. Liinamäe peremehed on tulnud Kolodavitsa külast ja saanud perekonnanime Orion. Külanimi sisaldab sõna liinamägi ’linnamägi’. Pole täpselt teada, kust see nimi pärineb, kuid tõenäoliselt on tegemist mäenimest kujunenud lisanimega. Mäenimi võis olla kasutusel kas praeguses Liinamäe külas või Kolodavitsas. Võrumaal on nimetatud Liinamäeks ka mägesid, mis meenutavad kujult tõelisi linnusekohti. Samal ajal Liinamäega tekkis ↑Kivestü talurühm, mis oli küla kuni 1977 ja nüüd kuulub Liinamäe alla. – ES
EAA.1865.1.156:79, L 78p; EAA.1271.1.226:151, L 1745; Vene TK 126

Lõhavere ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Lehowa, 1215 Leole, 1584 Lahauecula (küla), 1587 Lahawa (küla), 1797 Lehhowa (mõis).  B4
● Mõisast on teateid XVII saj-st, küla oli kadunud XVIII saj lõpuks (Mellini kaardil 1797 puudub). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külast 2 km idas asub Lõhavere linnamägi, mida seostatakse Lembitu linnusega (Leole). Kui Lõhavere peaks olema arenenud Leole kujust, siis on algselt la-liitelisest nimest saanud vere-lõpuline. L. Kettunen on pakkunud nime lähtekohaks oletuslikku isikunime *Lõha või *Loha. Lähedased tuletised eesti murretes on ka lõhandik, lõhandus ’lõhe’, lõhask ’lõhandik’, lõhastik ’lõhandik’, lõhastus ’auk’. Vrd Lahmuse. – MK
BHO: 299; Mellin; PA IV: 172, 236; VMS

Lääniste ‹Lääniste›, kohalikus pruugis `Lään´ste ‹`Läänsihe ~ Läänistehe› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis), 1582 Liendza, 1585 Lendza, 1588 Laleze albo Lendza, 1627 Lellest Kuella, 1716 Lähnsist (seestütlev), 1793 Läänste.  C2
● 1582 kuulus Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 juba Ahja mõisale. J. Simm peab võimalikuks, et külal on olnud kaks eri nime Lääliste ja Lääniste. Mõlemal juhul on tegemist ste-lõpulise nimega, mille aluseks on sageli isikunimi. Ta toob esimese variandi võrdluseks isikunime Lell, kuid tundub, et kahe l-ga kirjapanekud on pigem juhuvariandid. Simmu enda kirjapanekute järgi on l-ga variante vaid veerand kõigist kirjapanekutest, L. ja I. Rootsmäe järgi esines Lääliste XVII saj lõpuni (ka 1758 Lehliste). Nad leiavad, et arvestades n-i ja l-i võrdlemisi sagedat vaheldust Lõuna-Eesti vene laensõnades, võib tegu olla vene asukate mõjutusega. Läänistes ja Imstes on XVII–XIX saj elanud palju venelasi, Läänistes on vana vene surnuaed. Pärimuse järgi elanud Läänistes väga vanast ajast ainult venelased, kellest 1929 oli alles ainult kolm perekonda. On oletatud ka nime tuletamist sõnast liin ’linn, linnamägi’ (Liinaotsa › Liinotsa › Liintsa jne, vrd Liendza). Simm toob ära rahvatraditsiooni, mis seob nime esimeste asukate läänlastega ja läänimaadega. Lääniste nime lähtekohaks võiks Simmu järgi olla *läänine, kuid ta möönab, et sellist sõna pole murdekogudes fikseeritud. Kuna see etümoloogia langeb kokku ka rahvapärimusega, ei maksaks seda siiski kõrvale jätta, sest -ne on ka isikunimeliide. Lääniste küla läänesopp Kapsi taludega kannab nime Kapsinukk või Kapsiküla. ¤ Vanasti läinud siit rändajad läbi, piimalänitsad [-pütid] kaasas, ja joonud need jõekaldal tühjaks, millest pandudki külale nimeks Lääniste ehk Läänitsa. – MJ
BHO: 288–289; KN; Mellin; PA I: 54, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 455, 489, 525–526; Simm 1973: 66, lisa 90

Merja ‹`Merja ~ -sse› Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Aruküla mõis), 1375 Merrischen (1661. a ärakiri), 1474 Meri, 1585 Mergi, 1687 Merga.  B4
● Merja linnamägi võis olla vaid ajutine pelgupaik. Asukoht soode keskel võib seletada kohanime, mida saaks seostada sõnaga märg : märja. Kuulus varem Vaali, hiljemalt a-st 1687 Aruküla mõisa alla. 1977–1997 oli Abaja küla osa. Küla lõunaosa kutsuti Linnakülaks. – FP
EAA.1.2.942:971, L 953p; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 38, 93, 96

Mäeküla8 [`mäe‿küla] ‹-`külla ~ -sse› San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1839 Mäeküll, 1922 Mäeküla.  C2
● Varem on seal olnud Pisaste küla (1582 Pisasth, 1628 Piesaste Kuella). Veel 1805 on Mäeküla talud arvatud Kurevere alla. Mäeküla nimi ilmus XIX saj I poolel. Enne 1977. a on olnud kolm Mäeküla taluderühma, mida eristati numbritega. Mäeküla III liideti 1977 Restuga, ülejäänud on praeguses Mäekülas. Mäeküla on Sangaste mõisa poolt vaadates mõisa kõrgem jagu. Lõunaeesti keeles tähendab sõna mäel mh ’(maastikus) ülevalpool, kõrgemal’. Külas on ka suured mäed. Kirgjärve ääres asub Liinamägi ehk Sangaste linnamägi (1796 Altes Schlos Sagnitz). Mäeküla põhjapoolne osa kandis varem Tsäpste nime (1796 Zerpste). Vrd Mäeküla1. – MF
ENE: V, 273; KN; KNAB; Mellin; PA I: 69; Rev 1624/27 DL: 156; Rücker

Neeruti1 ‹Neeruti ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Buxhöwden, 1732 Niroti mois.  A4
● Mõis oli olemas 1412. Ajavahemikus 1412–1443 võeti mõisa alla samanimeline küla (dat dorp to Buxhoveden). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Eestikeelne mõisanimi on saadud Nierothi nimest, sellele perekonnale kuulus mõis XVI–XVII saj. Saksakeelne nimi Buxhöwden kajastab XV saj omanike nime (1412 Bixhoveden). Neeruti alal on muinasajal olnud kaks linnust (Mäeotsa ja Sadulamäe linnamägi) ning XIII saj küla nimega Coskius (1241), mis oli hävinud a-ks 1443 ja mille aluseks on L. Kettunen pidanud isikunime Kosk sõnast kosk ’veelangus’. Vrd Neeruti2. – MK
EO: 256; Joh LCD: 450–451; Ligi 1961: 336; Thor-Helle 1732: 313

Otepää3 [ote`pää] ‹-le›, rahvakeeles varem Kiriku‿`mõisa, kõnekeeles, slängis `Keskus Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis, Vana-Otepää mõis), 1749–1762 Ottepakülla, Ottepäkülla.  A1
● Tänapäevase küla territoorium hõlmab osaliselt Vana-Otepää mõisa lõunapoolsemat ala ja osaliselt Otepää kirikumõisa maad. XVIII saj tähistas Otepää küla nimi põlistalusid nii lõuna kui ka põhja pool Vana-Otepää mõisat. See tähendab, et ajalooline Otepää küla kannab tänapäeval Vana-Otepää nime ja ainult selle lõunapoolne serv kuulub praeguse Otepää küla alla. Küla territooriumile jäävad Otepää linnamägi, kihelkonnakirik ja keskaegse alevi koht. 1923. a olid sellel kohal Otepää kirikuasundus ja vanad Juusa talud. Nõukogude ajal tekkis siia Otepää sovhoosi keskus. 1970. a-tel nimetati asula Otepää külaks. Vrd Otepää1. – MF
EAA.1260.1.9:260, L 260p–261; ENE: V, 537; KNAB

Purtsi ‹`Purtsi ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas (Aakre mõis), 1628 Purtze Asa Wessky, 1782 Purz (karjamõis).  B1
● Purtsi veski paiknes sajandeid samanimelise jõe ääres. Purtsi karjamõisa maad olid enne 1920 jagatud talukruntideks ja moodustasid 1923. a andmeil küla, milles oli neli Purtsi talu. Tõenäoliselt tuleneb kohanimi kas hääbunud tuletisest *purdene (sõnast purre), nagu L. Kettunen oletas Lüganuse Purtse (1732 Purtsi) puhul, või isikunimedest Tiburtius ja Purtz (vrd 1504 Hans Purtz). Lähtena võib kõne alla tulla ka loodusnähtust kirjeldav purts-tüvi (vrd purtsama ~ purtsima ’purskama’; 1628 Rõn Purtzo Asa). Ammust ajast on kirjasõnas tuntud sealne rauaaegne linnamägi Vooremägi (1796 Berg Woromäggi). 1977 liideti Purtsiga ↑Niguri, ↑Pikasilla, Rootsi ja osa ↑Põrja külast. Vrd Purtsa, Purtse. – EE
BHO: 474; EO: 240–241; EVK; Hupel 1774–1782: III, 269; KN; Mellin; Rev 1624/27 DL: 149, 150; Tartumaa 1925: 392; VMS: II, 265; ÜAN

Rõuge1 [`rõuge] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Rõugõ ‹-he ~ -lõ› ~ `Rõugu Rõu – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, mõis, sks Rauge, 1563 мыза Ревгуи, Реввы (mõis ja küla), 1585 Rewg Moyza, Rewga (küla), 1587 Reuk Moiza, 1613 Reuda, Renda, 1627 Raugk Kuella, Raug (mõis), 1638 Raug oder RowHoff, 1684 Raugs Hoff, Rougs Hoffläger, 1782 Raugo mois.  C2
● Rõuge ja Viitina mõisa omavaheline eraldumine toimus pärast 1542. a. 1668. a eraldati Rõugest Nursi mõis. Mõisanimi Rõuge ja külanimi Ruuga (↑Suurõ-Ruuga, ↑Väiku-Ruuga) on sama päritolu, vrd peremees Raug Tods 1638. Ilmselt sai mõis nime vanalt keskuskülalt ja see andis omakorda kihelkonnanime 1550. a paiku ehitatud kiriku kaudu. Rõuges paikneb rauaaegne linnamägi, mida kasutati aktiivselt VIII–XI saj. Kuidas või mille järgi linnust nimetati, pole teada. 1920. a-tel tekkis Rõuge mõisa maale asundus. Rõuge alevik moodustati 1977 Ala-Rõuge külast, mis moodustas aleviku tuumiku, ning suuremast osast Mäe-Rõuge külast kirdes ja Rõuge asundusest läänes. On näha, et Rõuge nime esimene täishäälik oli XVI saj lõpus juba õ, kuid ilmselt kasutasid XVII saj Rootsi allikad veel vanemat saksa kirjapildi traditsiooni. Kuna eesti esisilbi õ on hilistekkeline, siis on tõenäoline, et nimi ongi algupäraselt olnud Raug-alguline. Rõuge ja Ruuga tüvevokaalide erinevust võib seletada nii, et Ruuga külanimi on tekkinud talupoja lisanime kaudu kunagise algnime ainsuse omastavast. Nii `Rõuge kui ka `Rõugu on tekkinud sama nime mitmuse omastava vormist ajaloolise külanimena, kuhu võibki eri käändtüüpides tekkida kas -e (-õ) või -u (*-o). Seega on meil Rõuge nime tõenäoliseks lähtevormiks nimi *Rauka, mis võiks olla muistne isikunimi. Soome sarnast perekonnanime Raukko peetakse muganduseks Skandinaavia isikunimest Rag(n)vald. Rõuge aleviku piiresse kuuluvad 1977. a-st kagus olev Ööbikuoru küla (↑Ööbikuorg) ja lõuna pool Suurjärve olnud Vana-Kuuste küla. Vrd Raugi, Raugu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:42, L 37; Hupel 1774–1782: III, 288; PA I: 6, 23; Rev 1624/27 DL: 8, 92; Rev 1638 I: 195, 198; Selart 2016: 94; SK I: 332; Stryk 1877: 264; Sukunimet 1992: 491

Tarvastu2 ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Tarwast-Schloß, 1414 Tarvest, 1599 Taurest.  B3
● Küla asub Viljandi–Pikassilla maantee ääres Mustla alevikust kagus. Tarvastu jõe ääres asus eestlaste linnamägi, kuhu XIV saj rajati ordulinnus (esmamaining 1414). Tarvastu mõis rajati oletatavasti samal ajal. Tarvastu küla esines veel 1638. a revisjonis, 1680. a-tel olid paremad põllumaad läinud mõisa kätte ja küla kadus. Tarvastu kirik, mis jääb praegu Porsa külasse, ehitati XV saj. Kirik on korduvalt sõdades kannatada saanud, pärast 1892. a piksepõlengut rekonstrueeriti neogooti stiilis. Ametlikult kandis asula a-ni 1977 Mõisa asunduse (Mõisaküla) nime, olles rajatud Tarvastu mõisast väljajagatud maale. Tarvastu idaosas on omaette piirkonnad Vardja ja Nabaküla, endine popsiküla. Tarvastuga on 1977 liidetud ↑Sägä küla. Vrd Tartu, Tarvastu1. – MKu
BHO: 585; ENE-EE: IX, 303; KNAB; Liitoja-Tarkiainen 2000: 110; P XVI: 21

Toolse [`toolse] ‹`Toolse ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Tuolse, kohalikus pruugis ajalooliselt `Tuosle ~ `Tualse Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1425 Tholis (küla), 1493 Tolsburg (linnus), 1630 Tolsburgh (linnus), u 1900 Толсбургъ (küla).  C2
● Muinasajast XIX saj-ni oli Toolse peamisi Viru ranniku sadamakohti. Selle kaitseks oli vanem linnamägi Ussimägi kasutusel arvatavasti VIII–X saj ning Toolse linnamägi IX–XIII saj. Tõenäoliselt mainiti just seda linnamäge 1359. a ürikus. Sadama juurde tekkinud Toolse küla esmamaining on a-st 1425. Sadama kaitseks rajati XIV saj lõpus või XV saj algul väikelinnus, mille kohale ehitati keskaegne kivilinnus 1471. Esialgu teati linnust rahukindlusena (Vredeborch), peagi sai see küla järgi nimeks Tolsburg ’Toolse linnus’. XV–XVII saj oli Selja mõisakeskus Toolsel, kandes ajuti ka Toolse nime. Pärast ordulinnuse Liivi sõjas hävimist ja lõplikku lagunemist Põhjasõja ajal kandus keskus tagasi Seljale. Toolsel oli üks neljast Haljala khk abikirikust, kabel hävis XVII saj lõpul. L. Meri on K. Vilkunale toetudes pakkunud muinasaegse Eesti ranniku halduskeskuse nime *Toolisen tulenemist gooti laensõnast stols ’troon, aujärg’, kohanimedes tähendusega ’valitsemispaik, keskus’, olles kohanimena tunnistajaks ka muinasgootide läbirändest. Vrd ka vanarootsi stol ’tool, kroon’, vanavene стол ’laud, kroon’ ja vn столица ’pealinn’. Toolse põhjaosa on Rannaküla, varasem Selja mõisa popsiküla, vahel nimetatud ka Lahekülaks. Toolse küla piiresse jäävad läänes endine Rohna küla ning Selja mõisa Ernemaa (sks Ernema) karjamõis samanimeliste taludega. Vrd Selja3. – MA
Aluve 1993: 34–35; BHO: 601; Bfl: I, 413; EAA.308.2.2; Joh LCD: 252; Joonuks 1969: 13, 44; Kaldur 1996: 670; KN; KNAB; LUB: VII, 254; Meri 1984: 174; Peetsalu 2013: 76, 79, 80; Tamla 1996: 232; Virumaa 1924: 73–76

Vooru ‹`Vooru ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vuuru Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Worroküll, 1583 Wor, 1599 Worykiera, 1638 Worokull, 1693 Wårekullehåff.  A1
● Õhne jõe lähedal asub Vooru linnamägi. Vooru mõis rajati XVII saj. 1920. a-tel tekkis Vooru asundus, mis pärast 1945. a liideti Kirikukülaga, kuid taastati 1977. XVI saj I poolel oli Voorus samuti mõis (Vynnela), Poola ajal nimetati seda omaniku järgi (1599 Henryk Kapell, 1601 Heinrich Cappellen, 1638 sks Capellen Hof). 1977 liideti Vooru küla alla Arakumäe, ↑Kõksi, Suureküla (Linnuse) ja osa Kirikukülast. Vooru loodepiiril Roosillaga paikneb Üigu (↑Roosilla). Voorel paiknemine on nime andnud ka Voorust kuue-seitsme kilomeetri kaugusel paiknevale Pikasilla Vooremäele. ¤ Rahvajutu järgi olevat nende „linnade“ vahel olnud salatee, mis viis läbi metsade ja rabade. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: X, 492; PA IV: 144; P XVI: 26, 28; Rev 1601: 132; Rev 1638 II: 114, 118; Uustalu 1972: 235

Võuküla [`võu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võu‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
● Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24