[KNR] Eesti kohanimeraamat

Tartu viipenimi. Kohamärk osutab kas Tartu linnavapil kujutatud ristatud võtmele ja mõõgale või Põhjasõja-aegsetele kahuritele.

Tartu [`tartu] ‹`Tartu ~ -sse› Nõo, TMr – linn Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, 1211 ladina castrum Tharbatense (kindlus), 1225 ladina in Tarbato, 1550 alamsaksa Darbt, 1660 tarto, 1708 Tardo(-)Liin (tartu keeles), 1796 Tarto Lin; sks Dorpat (al XVII saj), läti Tērbata, Mētraine, vn Юрьевъ (1030, ka 1893–1918), Дерптъ (a-ni 1893), Salatsi liivi Tǟrbot.

C1
● Tartu oli muinaseestlaste Ugandi maakonna keskseid linnuseid. Sai linnaõiguse arvatavasti XIII saj keskpaiku; raadi (st ka linna) on esmakordselt mainitud 1262. Kohanime selgitamisel on enamik autoreid lähtunud ladinakeelsetest nimekujudest Darbete, Tarbatum jt, mida on õigusega peetud häälikuliselt kõige lähemateks muinaseesti sõnale. Kõige usutavam on P. Ariste oletus, mille kohaselt muinaseesti *Tarvatu (autoril *Tarvato) lähtub üldsõnast tarvas ’Euroopa piison’, millele on liitunud -tu, ning tähendab nendest loomadest rikast paika (vrd ka Kobratu jt). P. Ariste pidas loomanimetust indoeuroopa (täpsemini iraani või mõnest sarnasest keelest jäänud) substraatsõnaks; teisalt on oletatud balti päritolu, vrd leedu tauras ’tarvas’. Teatavasti leidub tarva-nimelisi kohti nii Eestis (nt Tarvasjõgi, *Tarvanpää) kui ka Soomes (Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää). P. Ariste oletusele oli XIX saj keskpaiku juhuslikult üsna lähedal F. v. Erdmann oma fantastilise seletusega, et Dorpat seonduvat turgi sõnadega tur ’pühvel; härg’ ja but ’ebajumal’; esimesest olevat tekkinud Thor (samuti türann, turgi), teine aga ühenduvat Buddha’ga.

Enamik nimeuurijaid on seostanud linna nime algusosa jumaluse Taara nimega. Pikka aega toetati L. Meyeri seisukohta, mille kohaselt Tarbatu tuleneb sõnadest Taara ja pada või pado ’madalik’ (eeskujuks Henriku Liivimaa kroonika Maianpata). J. Tõnisson pidas võimalikuks lähtuda sõnast pada ’pott; katlakujuline org’, seega võinuks tegu olla Taara oruga või oruga Taara mäe jalamil. N. Anderson oletas pigem tähendust ’tamm (tammi)’ (vrd sm pato), niisiis Tartu tähendaks Taara küngast või tammi. Osa uurijaid (nt A. Knüpffer, F. R. Kreutzwald) seostas linna nime Henriku kroonika sõnaga Tarapita (Kreutzwaldil ’Taara ehk Töri pütt = Uku vakk’). Aegade vältel on Tartu nime osistena välja pakutud kõige erinevamaid, kuid ehituselt või tähenduselt täiesti sobimatuid lähtesõnu, nagu tara ’aed; aedik’ (Ch. v. Stackelbergi järgi Tartu ‹ *Tara-padu ’kindlus madaliku ääres’), tarbetu ’mittevajalik’ (H. Neus, E. Roos), tardenud ’tardunud’ (J. Karlsoni järgi ’tarretaja ehk talve linn’), tarvastama ’nõiduma’ (L. Kettunen), tatarlane (J. Lenz), *paato ’lai (ohvri)kivi’ (J. Ratas) ja sks Dorf ’küla’ (C. Schirren). Ühe kurioosumina on oletatud isegi Tartu foiniikia päritolu.

Ülemsaksa Dorpat ja vn Derpt on loodud alamsaksa nime baasil. P. Johansen on selle arengukäiku kujutanud nõnda: Tarbete › Darbete › Derpte › Dörpt (dörp ’küla’ mõjul) › Dorpat. P. Ariste oletusel tekkis laenamisel b-line nimekuju seetõttu, et *Tarvattu võeti alamsaksa keelde läti keele vahendusel. Saksa nime päritolu kohta kirjutas C. Kelch juba 1690, et see lähtuvat alamsaksa väljendist dar bet ’seal kaugemal’ (I. Leimuse tõlkes) või ’sinnamaani’ (E. Tarvel), esitades kroonikas vastava pärimusloo. Eestikeelses tekstis on nimekuju dörpt kasutatud 1589. Tartu esmamainimise nimekuju 1030 Jurjev on pandud vallutatud alale linnuse rajanud Kiievi suurvürsti Juri Vladimirovitši (nimetatud Jaroslav Tark) ristinime järgi (võetud kaitsepühaku Georgiuse järgi). Emajõe järgi nimetatud läti Mētraine pärineb tõenäoliselt üliõpilastelt. Üldtuntud on Tartu ümberütlev nimi Taaralinn (nt 1902 ka raamatu väljaandmiskohana), mis esialgu seondus vist Tartu nime keeluga tsaariajal al 1893. Tartut nimetati veel Emajõe Ateenaks peamiselt omaaegse klassitsistliku, rohkete sammastega Kaubahoovi järgi.

Tartul eristatakse 17 linnajagu: ↑Annelinn, ↑Ihaste, ↑Jaamamõisa, ↑Karlova, Kesklinn, ↑Maarjamõisa, Raadi-Kruusamäe (↑Raadi²), ↑Ropka, Ropka tööstusrajoon, Ränilinn (↑Räni), ↑Supilinn, ↑Tammelinn, ↑Tähtvere, Vaksali, ↑Variku, ↑Veeriku, Ülejõe. Nende nimed pärinevad enamasti linnapiiridesse jäänud mõisate nimedest. Tartu on laienenud ka ümbritsevate külade arvel, nt loodepiiril Aruküla (tuntud liivakivikoobaste poolest, liideti Tartuga 1977; ? 1582 Arakiel), Alevaküla (↑Karlova) ja ↑Variku. ¤ Ebarahvaliku loo kohaselt on Tartu nimi tekkinud nõnda, et linna ehitamise alguses lahkunud Taara oma tammikust, mistõttu linn jäänud Taarata (Taaratu linn › Tartu). Vrd Rakvere, Tarva, Tarvastu. – EE
Ariste 1961: 253–254; Ariste 1981: 21–22; Bfl: I, 786; BHO: 53–55; EES: 517; Eisen 1925: 54, 55; ENE-EE: XII, 575; EO: 252–254; Erdmann 1850: 38, 40, 46, 47, 50; Hansen 1848; HLK: 126, 290; Karlson 1907; Kelch 2004: 57; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KM: E I 60 (415); LUB: VI, 4; Mellin; Meyer 1899; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 885 jj; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Pullat 1980: 40; Rajandi 2011: 64; Ratas 1920: 124; Raud 1975: 127; Rev 1624/27 DL: 132; Rätsep 1980; Saareste, Cederberg 1927–1931: 4, 5, 306 jj; SPK: 448; Stackelberg 1921; Tartu 1924