[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 8 artiklit
Hoomuli [`hoomuli] ‹`Hoomuli ~ -sse› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas Ērģeme vallas, mõis, läti Omuļi, sks Homeln, 1463 Omelensche (piir), 1638 Hummelß hoeff, Homelshof, Homol, Homeln, Omels hof. 
C3
● Baltisaksa uurijad on pidanud Eesti Hummulit perekonnanimest saadud mõisanimeks ja Läti Hoomulit jõe nimest lähtuvaks. I. Jansone on leidnud, et Eestist algava ja Eestisse suunduva Õhne jõe ühe lõigu nimi Hoomuli mõisa all (Omuļu upe) on pigem sekundaarne, st teisest nimest saadud. Jansone seostab Hoomuli nime eelkõige humala nimetusega (eesti humal, liivi umal), kuid juhib tähelepanu ka kimalase (sks Hummel) ühele alamsaksapärasele nimetusele homele. Vähem tõenäoline on pärinemine keskaegsest slaavi isikunimest. Siiski, kui nimi on olnud o-alguline, nagu esmamainingus, siis vrd Haanja (Rõu) endine külanimi *Ummõlka (↑Horoski), perekonnanimi Ommelk (1684 Melacka Omelka), mis tulevad õigeusu eesnime Jemeljan variandist Omeljan. Vrd Horoski, Hummuli, Õhne jõgi. – ES
Jansone 2013: 85–88; LGU: I, 411; Unbegaun 1995: 46
Härgmäe [`härg‿`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe. C4
● Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa Edermis › Ermis ja *Edergemes › Ergemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin
Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri. C1
● Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970). – ES
EAA.1270.1.264:15, L 14p; LGU: I, 208; Mellin; PA I: 84; SK I: 130
Kurenurme [kure‿nurme] ‹-`nurme›, kohalikus pruugis Kurõ‿nurmõ ‹-`nurmõ› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Vaabina mõis), 1782 Buschwächter in Kurrenurm, 1815 Kurre Nurme Laan, Kurre perra Mets (metsad), 1839 Hurrenurm Forstey. B1
● Asustus tekkis Vaabina mõisa metsamaale hiljemalt XVIII saj, algselt oli seal metsavahikoht, hiljem karjamõis ja Vaabina mõisa metskond. Karjamõisana on kohta mainitud 1826. 1880. a-te lõpul rajati samanimeline raudteepeatus Valga–Petseri raudteel, tuntud külanimeks kujunemisele aitas kaasa kooli rajamine Kurenurme 1931. Asustusnimi põhineb tõenäoliselt põllunimel Kurõnurm, läheduses on olnud ka teisi kure-osisega loodusnimesid. Kurenurmega on 1977 liidetud Metsaküla (Mõtsa talud keskmest põhjas). Vrd Pritsi. – ES
BHO: 273; EAA.1865.2.130/9:4, L 4; LVVA.6828.4.466, L 1, foolio III; Rücker
Külaoru [küla‿oru] ‹-`orgu ~ -le›, kohalikus pruugis Külä‿oro ‹-`orgo›, rahvakeeles ka Kerigu‿`mõisa ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1638 Küllara Hans, 1684 Kylare, Kyllare, 1782 Küllare, 1820 Küllaarra (küla), 1900 Hofl. Kullaare, Pastorat, u 1900 Пасторат-Нейгаузенъ, 1909 Külläoro (karjamõis), 1949 Кирикумыйса. B2
● 1684. a oli selles kohas viis sama lisanimega poolemeest. 1720–1725 ehitati külla Vastseliina kihelkonnakirik, esialgu puukirikuna. 1772 sai valmis kivist kihelkonnakirik praeguses asukohas. Kirikumõisale eraldati osa küla maast, kuid esialgu jäid küla ja kirikumõis kõrvuti. XIX saj lõpuks oli külast saanud Vastseliina mõisa karjamõis. Kruntideks jagatud karjamõisast sai 1920. a-tel taas asundustalude küla. Kuni 1977. a-ni kehtis ka ametliku külanimena praeguse küla kagupoolse osa jaoks Kirikumõisa, loodeosa säilitas Külaoru nime. Külaoru nime varasemad kirjapanekud on valdavalt ara-lõpulised, mis näitab, et -oru on saadud rahvaetümoloogilise ümbertõlgendamise teel. See tõekspidamine sobib ka maastikuga, kus koha eristamise aluseks sobivat orgu on raske leida. Pole teada, kas -ara tuleb sõnast hara ’haru’ (vrd Soohara) või on siin peidus mõni muu muutunud sõna, nt aro ’aru’, seda põllustamata jäetud maa, muruplatsi või külaplatsi tähenduses. Asustusloolise pildi järgi peaks Külaoru nimi seostuma kunagise *Hatusitsa hajaküla (suursarase) keskuseks olemisega (1561 Хатузица, 1563 Хатужицы, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz): siit hargnevad teed põhja Kaagu ja loodesse Hinsa poole. Vana küla tuumikuks või kokkusaamiskohaks olemist näitab kaudselt kiriku rajamine siia XVIII saj. Külaoruga on 1977 liidetud Kar´adsimäe (Karatsimäe), Ronkusõ (Ronkuse) ja Roodsi (Rootsi) küla. Vrd Kaagu. – ES
BAL: 669; EAA.380.2.178, L 1; EAA.308.6.316:71, L 65p; EAA.1865.2.141/2:28, L 27p; EAA.1271.1.225:15, L 995; EAA.3724.5.2894; KNAB; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Selart 2016: 65; Truusmann 1897a: 39
Laasme [`laasme] ‹-le› Ksi – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Puurmani vallas (Puurmani mõis), u 1900 Лаасоне. A3
● Endine popsiküla. Nime varasem kuju on olnud Laasene ‹ `Laas´oone, mis tuleneb külas varem olnud klaasivabrikust. 1796 on Kursi meetrikas Kärevere mõisa all kirja pandud isikunimi Klasihone Hans, 1819 Laashone. – PP
EVK; KNAB; PTK I: 109
C1● Esmamainimise ajal oli tegemist põlise külaga Võhandu jõe vasakul kaldal. Samal 1582. a rajas Poola võim siia riigimõisa. Mõisaks muudeti küla lõunaosa, veel 1686. a kaartidel paikneb mõis ja sillakoht praegusest tunduvalt lõuna pool, Liivamäe piirkonnas. Kiriku asukoha lähedusse rajati tõenäoliselt riigimõisaga seotud postijaam, millest hiljem sai Jaama kõrts (1638 Krug ... bey den Kirchen, 1670 die Krugh zu Jama). XVII saj alguses teisenes ka külanimi. 1616 on esimest korda mainitud Jaamakülä nime ja selle kõrval „tühja“ Räpina küla. Tegelikult säilis talupoegade lisanimede komplekt muutunud nimega külas 1580.–1630. a-tel isegi paremini kui naaberkülades. Jaamakülä ülesvoolu laienenud otsa lõikas ära Jaamamõisa rajamine XIX saj algupoolel. Pärast seda paiknes Jaamakülä Raadama oja kaldal pastoraadist ↑Köstrimäeni. XVIII saj alguses tekkis Võhandu jõele rajatud paisule uus sillakoht, 1734 hakkas tööle paberiveski. Asula kasvamine sai võimalikuks pärast mõisa ja Räpina kirikumõisa maade asunduskruntideks jagamist 1920. a-tel. Räpina sai aleviks 1945, oli rajoonikeskus 1950–1961 ja sai linnaks 1993.
Räpina nime päritolu pole selge. A. W. Hupeli teade 1782. a, et eestikeelne nimi on Rappina, aga mõned ütlevad ka Reppina, võiks viidata sellele, et XVIII saj oli sõnaalguse r tugevalt peenendatud (*R´apina). Hupel loetleb erinevaid saksakeelseid kirjapilte: Rappin [rapin], Rapin [raapin], Rapien [rapiin]. Ka suurem osa varasemaid üleskirjutusi võimaldab välja lugeda esisilbi pikka täishäälikut, alles 1638. a kirjapilt Rappin näitab selgelt lühikest a-d. Need nüansid suunavad pooldama varem korduvalt väljapakutud oletust, et Räpina nime taga peitub vana slaavipärane isikunimi. Selle lähtevorm ei tohiks olla mitte Рябина ’pihlakas’, vaid isanimi *Ряпин (omastava käände kuju nimest *Ряпа). Sellega sobivad Poola-aegsed kirjapildid, sest tavalisemat vene nime Repin (vanas kirjaviisis Рѣпин) oleks poolapäraselt edasi antud kirjapildiga Riepin. Räpinaga samasse nimepessa kuulub kadunud külanimi Võnnu khk ↑Sarakustes (1582 Repnic, XVIII saj *Rääbnitse või *Rääpnitse). Slaavi in-lõpulise isikunime Räpina nimes pakkus välja juba P. Johansen 1952. a. Räpina nime muudest seletustest on kõige tuntum J. Simmu oma, kes seostas slaavi isikunime vene keele üldnimega рябина. Nime on katsutud seletada ka rehielemu suitsuauku tähendava sõna räppen, heli imiteeriva sõna räpin : räbinä, võserikku märkiva maastikusõna räbä jm abil. Hüpoteetilise maastikusõna abil loodud seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et tegemist on olnud vana keskuskülaga. Võimalik, et vene isikunimede allikates tundmatu *Rjapin põhinebki läänemeresoome sõnal, kuid kohanimeks kujunemise ajal on see nimi käibinud slaavi keelevormis.
XVIII saj Räpina mõisat tuntakse tänapäeval Alamõisa nimega. Praeguse linna territooriumile tekkis töölisasulana Paprõkülä (nt 1822 Papierdorff, 1852 Papreküll), hilisem Vabrikukülä. 1850. a-tel ehitati endise Sillapää küla poolele mõisa uus peahoone, mis sai rahvapärase nime Sillapää loss. Lossi kõrval paiknenud majandushoonete kompleksi on kutsutud Mäemõisaks (sks Hoflage Sillapäe). Räpina omaette asumid on ↑Sillapää ja Vabrikukülä lõuna pool jõge, Kelmikülä ja Kerkomõisa lääne pool ning Pilpakülä ja Tsungli ida pool. ¤ Vanarahvas teab veel jutustada mõnda, mis meie Räpina algnime kohta käib. Ühed seletavad, et kus nüüdne Räpin asub, seal olnud vanal hallil ajal suur paju räbastik. Peale suure Põhjasõja, kui kõik nüüdse aja Räpina ümbruskonnas mõisa kui ka talurahva varandus sõjasaagiks langes, asutati koguni uus ja uude kohta rabastikku mõis. Mis selleks põhjust andis, et mõis rabastikku asutati, ei ole teada. Uut mõisat hakatud räbastiku järgi Räbastikuks hüüdma. Viimasest ollagi „Räpin“ välja võrsunud. Mõned jälle ütlevad, et Räpina kohal Põhjasõja ajal nõnda olla võideldud, et soldatite riiete räppin olnud kaugele eemale kuulda. Peale selle lahingu hakatud kohta „Räppinaks“ kutsuma. (1905) Vrd Köstrimäe, Sarakuste, Sillapää. – ES
BAL: 688; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.796:123, L 282; EAA.1269.1.766:18, L 35; ENE-EE: VIII, 267; EO: 145; Hupel 1774–1782: III, 283–284; KM: H III 31, 427/9 – 1905; PA I: 53, 91, 96, 264; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Rev 1638 I: 256, 257; Roslavlev 1975: 6, 14, 32; Simm 1978: 147
Valtina [`valtina] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1782 Walthina Ann, 1795 Waltin Johan, 1839 Waltina. C2
● Külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, oli varem karjamõis ja veski. Karjamõisa rajamine on toimunud XIX saj I poolel. 1811 elas talus – mis talukohana on olemas juba 1685. a kaardil – veel peremees Waltina Johan. Talu nimi on esmakordselt näha Johani eel käinud leskperenaise nimes Walthina Ann, kelle lisanimi võiks pärineda tema mehe nimest Valtin, mis tuleb ristinimest Valentin. Annega samal ajal elas ühes naabertalus Puusmõtsas peremees Waltin, kelle nimi hingeloendis on ka Puusmötsa Walentin. Valtinaga on 1977 liidetud ↑Jundi, Lilu (1970 Lilo), ↑Patuperä, ↑Puusmõtsa, Tohvri (1839 Tofre) ja Valsi (1970) küla. Teise maailmasõja eelses Vana-Antsla vallas tunti kogu seda piirkonda Patuperä kolga nime all. Valtina loodeosas on ↑Meiga, mis kuni 1977 arvati Korijärve alla. Vrd Patuperä. – ES
EAA.1865.2.130/1:44, 47, L 44, 47; EAA.1865.2.130/10:43, 41, L 40p, 43; EAA.1865.2.131/2:35, L 35; EAA.308.2.88, L 1; Rücker
