[KNR] Eesti kohanimeraamat

Tallinn [`tal´‿`linn] ‹-`linna› – Eesti pealinn, 1535– tallyna lynnhall (alalütlev).  B3
● Tallinna eestikeelset nime on esimest korda mainitud ametivandes ordumeister Hermann Brüggeneile (oli ametis 1535–1549) ja Tallinna linnale. Nimi koosneb selgelt kahest poolest, järelosaks on sõna linn, nagu näitavad ka mõned XVII saj kirjapanekud (1689 Tal-Linnas, 1696 Tal-Linna). Nime algusosa seletatakse tavaliselt taanlasi tähistava sõnaga, usutavasti on nime areng toimunud järgmiselt: Tanin lidna › Tanillidna › Talilinna › Tallinn(a). Selle seletuse kasuks räägivad mitmed asjaolud. Vanades rahvalauludes esinevad kujud Tänne linnas (Kuu), tääne linne (Jaa), täänilinnas (Pär), Tääne linna (KJn) viitavad kõik taanlastele (laen saksa sõnast Däne ’taanlane’). Ka soome ja karjala rahvalauludes, mh „Kalevalas“ esineb Tanikan linna. Kraasna eestlased tundsid kohta nimega Tainliin. Teadmine, et Tallinn tähendab taanlaste linna, on üsna vana ja oli XIX saj üldtunnustatud, juba S. Vestringi sõnaraamat (koostatud põhiosas 1710.–1720. a-tel) esitab Tallinna vastena Tallin ehk Tani-Lin ning vastava seletuse esitab A. W. Hupel 1774. Nimi selles tõlgenduses viitab linnusele praegusel Toompeal, mille taanlased 1219 vallutasid (Henriku Liivimaa kroonika nimetab seda juhuti castrum Danorum ’taanlaste linnus’). Seega on nimega alguses tähistatud Toompea linnust, hiljem on ta laienenud all-linnale. Märgitagu, et varasemas nimes kajastub lühikeste häälikutega rahvanimetus tani ’taani’, aga XIX saj kirjutati nimetust valdavalt võõrapäraselt (Daani) ja rahvalauludest on vanade vormidena teada tanimark, tammerk, tammark (‹ Danmark) jm. Rahvalauludes esinevad ka teisendid Talilinna ja Tallilinna. P. Ariste peab neid *Taanilinna vaheastmeteks, ent mh on see andnud alust oletuseks, et Tallinn on algselt olnud *Talilinn, mis on viidanud endisaegse sadama piirkonnas olnud rahvusvahelisele talvituskohale. Siiski näib esimene seletus kõige veenvamana.

Tallinna nimi esineb eesti murretes sageli lühemal kujul, vrd Põhja-Eesti II-välteline Tal´lin(n), Lääne-Eesti Tal´in(a), Lõuna-Eesti `Tal´na linn ~ liin. III-vältelist nimekuju `Tal´linn kohtab Põhja- ja Lõuna-Eesti idaosas. Tänapäeva ametlik nimekuju on Tallinn, täpses häälduses `Tal´l+`linn, sest nimi lõpeb liigisõnaga linn. 1920.–1930. a-tel vaieldi selle üle, kas nimi ei peaks olema Tallinna, nagu on omastavalised teised Eesti asulanimed; kuni 1933 olid nii Tallinn kui ka harvem Tallinna ametlikus tarvituses.

Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi (ladina Revalia, ↑Revala). Henriku Liivimaa kroonikas on Tallinn algul mh castrum quondam Revelensium ’revalaste kunagine linnus’, hiljem juba Revele, Revelis vms. Vaheastmena on ka saksa keeles olnud Rævelburgh ’Revala linnus’. On usutav, et Revala maakonna nimi on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal (Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud). Teised nimeuurijad on Reval’it sageli seletanud germaani keelte abil, pakutud on seletusi leetseljakust (rts revel ~ rävel) kuni süütu hirvekukkumiseni (sks Rehfall, sinna juurde käis legend, mis sidus nime tekke vanalinnas oleva Kitseaiaga).

Henriku kroonikas on 1219 ja 1223 Tallinna nimeks veel Lyndanise. Seda on E. Ahrensile tuginedes seletatud vanarootsi sõnadega linda ’kesamaa’ + näs ’neem’, mh soome keeles on XVII ja XVIII saj olnud kasutusel Kesoi ja Keso, rahvalauludes Kesoniemi, mis oleks Lindanäs’i otsene tõlge. Motiveeritum näib siiski E. Roosi seletus, kes tuletas nime sõnadest linn + ase (*Lidnanasõn). Lindanisa on ka mõnes rahvalaulus. Sel juhul oleks Lyndanise/Lindanäs eesti nime rahvaetümoloogiline mugandus. Mõni teine uurija seda seisukohta siiski ei jaga, välja on pakutud ka skandinaavia lind ’peatuspaik’ (L. Tiik) ja alamsaksa linde ’pärn’, samuti ’tüma, pehme’ (K. Kaplinski). Usutavasti on sama päritolu vene bõliinades esinevad nimed Леденец ja Лиденес. Kui Roosi seletus on paikapidav, siis on Lyndanise tõenäoliselt tähistanud kitsamalt Toompead. On mitmeid uurijaid (sh A. Saareste), kelle arvates on Tallinna vanim eestikeelne nimi lihtsalt Linn (*Litna).

Vene kroonikates esineb al 1223 kuni XVIII saj-ni Tallinna nimena veel Колывань. E. N. Setälä, P. Ariste jt järgi pärineb see eesti sõnast kalev(a) ’tugev’ (*Kalõvan lidna ’tugev linnus’, võimalik, et Kaleva on ka olnud isikunimi). Põhjendamatud on katsed siduda seda nimekuju araabia geograafi al-Idrīsī 1154 mainitud nimega قلوري/qlwry (ekslikult loetud قلوني/qlwny ehk Kaleweny – araabia kirjas täishäälikuid ei märgita, seepärast on kõik lisandused oletuslikud), mille pakkus 1925 välja R. Ekblom ja mida täpsustas 1930 O. J. Tallgren-Tuulio. Tallinna eestikeelse nimena on rahvalauludes ja vanades sõnaraamatutes olnud ka Kiviküla (1732 kiwwi-külla, vrd ta on öppinud omma kele kiwwikülla järrele ’ta räägib Tallinna mittesaksa keelt’). P. Ariste peab seda kujundlikuks nimeks, nagu on nt Kilulinn. 1993. a-st jaguneb Tallinn kaheksaks linnaosaks: ↑Haabersti, ↑Kesklinn, ↑Kristiine, ↑Lasnamäe, ↑Mustamäe, ↑Nõmme, ↑Pirita ja ↑Põhja-Tallinn. Vrd Revala, Rälby. – PP
Ariste 1976: 49–53; Eesti keele vanimad 1997: 61; HLK: XXIII, 2, XXIV, 7, XXVII, 3, XXIX, 7; Hupel 1774–1782: I, 320–322; Idrîsî 2000: C7S4; Johansen 1951: 53–70; Kallas 1903: 41; Kaplinski 1976: 239; Leimus 1997: 23–26; Mäeväli 2010: 83–90; Neus 1849; Peegel 1959: 27–28; Roos 1963: 605–612; Saareste 1934; Saareste, Cederberg 1927–1931: 184, 362; Simm 1975b: 572–573; Tallinn 2004: II, 202–203, 212; Tarvel 2004a: 1–9; Tarvel 2013: 94–101; Thor-Helle 1732: 115; Tiik 1976c: 42–43; Treier 1998: 225–238; Vestring 1998: 70