[KNR] Eesti kohanimeraamat

*Ugandi, kirjakeeles ka Oandi ~ Ugala – muinasmaakond Lõuna-Eestis, XIII saj Ugaunia, Ugania, Ungania, Ungaunia.
● Ugandi oli muinasmaakond Kagu-Eestis, tuumik oletatavasti tartumurdelise hõimu alal, peamised linnused Tartu ja Otepää. Võrumurdelise hõimu ala liitus Ugandiga hiljem, arvatavalt II aastatuhande alguses. E. Tarveli arvates hõlmas Ugandi Tarbatu, Walgatabalwe ja Otepää muinaskihelkondi ning oletatavasti ka Rannu, Puhja, Sangaste-Karula, Võnnu, osa Räpina alu. XV–XVI saj nimetati Ugandiks (sks Uggn) Emajõest lõunas asunud adrakohtunikuringkonda. M. Veske, kes pidas Ugandi nime Ung-algulisi kirjapanekuid vigaseiks, etümologiseeris nime algusosa uga = ugalane ’tömp, vaimselt loid inimene’, nime lähtekohaks olla eesti omadussõna ugana ja maakonnanimi läheks tagasi kujule *Ugania. Ugau-algulistest kirjapanekuist on lähtunud J. Mägiste, kes on pakkunud nimevasteks liitega kesksõnavormid *ugavene ja *ügavene tegusõnadest ugama, ügama ’segaselt rääkima, pobisema, pudistama’. L. Vaba on osutanud seisukohale, et ü-algulise kesksõnatuletise *ügavene oletamine on ülearune, sest maakonnanime läti nimevastes Igaunija ’Eesti’, igauns ’eestlane’ on u asendamine i-ga selles positsioonis läti keeles reeglipärane. Murretest on tuntud ugalane ’võõriti keelt rääkiv (inimene), võrukeste pilkenimi’, ’sõnakehv taipamatu inimene’ ja ugalaste ’võõriti’, ugalad keelt ’imelikku keelt’. Pole selge, kas murretest registreeritud sõnad on tekkinud kohanime alusel (Ugandi elanike keelemurde erinevuse põhjal) või on kohanimi tekkinud samal põhjusel üldsõnast. Murdenäited on kõik pärit aladelt, kus murre erineb tugevasti (Wiedemann annab siiski sõna ugalane kohamääratluseks Tartumaa), kusjuures J. Mägiste pakutud tegusõnu ei ole registreeritud kuskilt. Peale selle on Mustjalast kirja pandud uga ’okas’. V. Reimani Ugandi, õieti Ugamaa, Uhandi vasteks pakutud ’ohakamaa’ ja sõna ugalane tähenduse ’ohaka- ehk okka- ehk odamees’ välistas juba J. Jõgever. Vähem on seni tähele pandud Ung-algulisi nimekujusid, Veske eeskujul on neid ilmselt peetud vigaseiks. Neile võiks vastata sm unka ja junka ’rull’, vrd junko ’vettinud puu’, junkku, junku ’vees või soos olev hagu, mahalangenud puu, vettinud puu, tuulemurtud puu, millel juured osaliselt maast väljas, juurtega üleskaalutud känd’, millega on seostatud ka vadja uŋka, algtähendusega ’palk, puupakk’. Kui sellest tähendusväljast lähtuda, siis oleks nimi sisult lähedane Sakala maakonna nimele ja oleks seostatav maaviljelusega. R. Grünthal on esitanud Ugala slaavi etümoloogia, nimi on tema arvates tulenenud vanavene tüvest *ug ’lõuna, lõunamaa, lõunatuul’. Eesti keeles oleks laentüvi allunud astmevaheldusele (Ugandi ~ Oandi). Slaavi etümoloogia puhul oleks Ugala ~ Ugandi kõrvutatav niisuguste kohanimedega nagu Põhjala. Vrd Sakala. – MK
Alvre 1985: 96; EKMS: III, 1287; Grünthal 1997: 211; HLK: 100, 106, 126; Mägiste 1970a: 74; Reiman 1909: 184; SKES: I, 123–124; Tarvel 1968: 593; VMS; Wd