[KNR] Eesti kohanimeraamat

Alakülä [ala‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1926 Järvere-Ala, 1937 Järvere-Alaküla, 1970 Ala-Järvere.  B1
● XVII ja XVIII saj dokumentides loendatakse selle piirkonna talusid Osula küla all. Kui Sõmerpalu mõis jagati 1766 nelja poja vahel, jäi Järvere mõisale pikk riba Vagula järvest küngastikuni Väimela mõisa piiril. Kuigi ka hiljem nimetati praegust Alakülä peamiselt Järvere mõisa nimega (nt üheverstalisel kaardil u 1900 Ярвенъ), tekkis rahvakeeles jaotus tasase maa (Alakülä) ja küngastiku (Mäekülä) vahel. Ametlikesse kohanimedesse jõudis eristus alles XX saj. Kuna Sõmerpalu kõrvalmõisad olid 1867 taas üheks mõisaks ühendatud, kadus pikapeale vajadus seostada nii Ala- kui ka Mäekülä Järvere nimega. Ala-Järvere nimetati Alaküläks 1997. Vrd Mäekülä. – ES
BHO: 558; Eesti TK 50; Vene TK 42; Võrumaa 1926: 355

Kallavere ‹-sse› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Maardu linnajagu, kõrvalmõis (Maardu mõis), 1241 Kallæuærø, 1341 Kalleuere, 1424 Calliver, 1549 Kallaue, 1923 Kallavere (küla ja asundus), Rootsi-Kallavere (küla).  A3
● Kallavere nime on kandnud kolm paikkonda: praegune Kallavere küla (varasem Rootsi-Kallavere), endine Kallavere mõisakoht ja asundus sellest lõunas (varasem Maa-Kallavere, praegu kuulub Võerdla piiresse) ja Kallavere kui Maardu linnajagu, mille ehitamist alustati 1951 ja Maarduga liideti 1955. P. Johanseni järgi on algse *Lillevere küla kohale rajatud Kallavere mõis (1387 houe tho Calleuer), mis on saanud naaberküla Kallavere nime. Vana mõisakoha olevat hiljem ära ostnud rootslased, kelle järgi on küla hakatud kutsuma Rootsi-Kallavereks (1522 Rotzekalver), mõisaaset ja Rootsi-Kallavere küla ei mainita reeglina ühel ajal. Kallavere küla on hakatud kutsuma Maa-Kallavereks, st Eesti Kallavereks (1491 tho der Estenschen Callifer mit dem gesinde to pasiüs, 1554 Makaluer). Johanseni teooria on muljetavaldav, kuid tõendid selle kohta puuduvad. *Lillevere (1241 Lillæuæræ), mida on mainitud vaid korra, pole pruukinudki olla päris praeguse Kallavere alal, C. J. Paucker on selle nime sidunud hoopis Lellepe (Lillepi) vabataluga Pirita kandis ja see tundub usutav. Uuesti sai Kallaverest mõis, kui XVII saj asutati Maardu kõrvalmõisana Maa-Kallavere mõis (sks Makalafer). 1850. a-tel mõisastas Maardu mõisnik v. Brevern Maa-Kallavere küla maad, andes asemele halvemaid maid, ning nihutas sellega küla Rootsi-Kallavere poole. Osa Maa-Kallaverest läks Võerdla küla alla (Väike-Võerdla). Suur osa Maa-Kallavere külast ja mõis ning Kureküla jäid ka fosforiidikaevanduste alla. Maa-Kallavere küla eristatakse siiani Rootsi-Kallavere külast, rahvapäraselt on esimene Ülaltküla ja teine Allküla.

Kallavere nime esimesed kirjapanekud XIII ja XIV saj-st annavad nimekujuks *Kallevere (nt 1397 Kalleuer), XV saj tuleb selle kõrvale i-ga variant (1424 Calliver), XVI saj isegi täishäälikuta (1522 Calvers). a-line variant esineb esimest korda 1549 (Kallaue[r]). Rootsi reduktsioonikaartidel, mis on üks esimesi eestikeelsete kujude allikaid, esinevad Makallafer Bÿÿ (1692) ja Rotzi Kallafer (1693). L. Kettunen on võrrelnud Kallavere nime algusosa soome sõnaga kalla ja liivi sõnaga kōla ’saar’, kuid juhib tähelepanu sellele, et varasemates allikates esinevad kujud Kalle- ja Kalli-. Ka Savo kaht järvenime Kallavesi ja Kallajärvi on Kettunen võrrelnud sama sõnaga, kuid soome etümoloogiasõnaraamat peab liivi sõna kōla, kāla ‹ *kalla tõenäoliseks laenuks eestirootsi murrakutest; L. Vaba peab sõna laenuks kurši (kurelaste) keelest. A. Räisänen on võrrelnud Soome nime algusosa sõnaperega kalta- ’kallas, kaldajärsak’. Eesti nime lähteks on sõna kallas pidanud juba J. Jõgever. Eesti-Ingeri alal on küla nimega Kallivieri ehk Kallivere, mis on võrreldav Kallavere nime varasemate kirjapanekutega. Johansen on Kallavere algusosa võrrelnud ka soome isikunimega Kalle, mis Tornio jõe orus esineb mh kujul Kalla, kuid A. V. Forsman peab seda hiliseks kujuks nimest Kaarle, mis esineb siiski juba keskajal. vere-lõpulistes kohanimedes esineb sageli (muistne) isikunimi, vrd Kalle 1378 eestlase nimes Kallemele. Soome analoogilisi nimesid on püütud veel etümologiseerida rootsi ja lapi keelest, kuid siiski jääb Eesti Kallavere ja Soome sarnaste kohanimede päritolu ja nende (vähemalt osa) võimalik seos ebakindlaks. On lõpuks ka arvatud, et Kallavere võiks olla üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase al-Idrīsī 1154 mainitud kujuga قلورى/qlwry, sest koha kirjeldus ei sobi kokku Tallinnaga.

Kallavere külaga ühenduses on käsitletud *Paasi küla (1241 Pasies), mis oli küla veel 1397 (Pasius), 1491 aga kuulus taluna Maa-Kallavere juurde. Viimati on talu mainitud 1566 (Pase) ja 1569 (Pasi). *Paasi nimi sisaldab sõna paas. Hiljem on eraldi naaberküla olnud Kureküla (1693 Kurre), mille nimi pärineb ilmselt isikunimest, sest 1732 on Kurreküla elanikud kõik Kurre-nimelised. Paljud, kes sellest külast pärit, kannavad tänini nime Kurg. Ümbruskonnas on teisigi isikunimele Kurg viitavaid külanimesid (Kurgla, Kurevere). Väikest külasoppi, kuhu kuulus neli talu (Aru, Luike, Vahimäe ja Kirbu), kutsuti rahva hulgas Lenderi külaks. – MJ
ENE-EE: IV, 255; EO: 278, 294; Forsman 1894: 74; Joalaid 2013a: 59–61; Joh LCD: 286, 397–398, 482–483, 539; Kallæuærø 2008: 102–103; KNAB; LCD: 45r; Paucker 1853: 63; Wieselgren 1951: 222

Keerba ‹-le›, kohalikus pruugis ka Keerbä ~ `Kerbä ~ `Kärbä ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1866–1867 Кербина, 1872 Кербино, 1885 Кербы, 1904 Kärbä, Ке́рбино, u 1920 Kerbina, 1922 Kerba, 1923 Kerbino, 1928 Kärba, 1997 Keerba.  C2
● 1882 on peale Keerba küla mainitud ka samanimelist maaüksust (otreezi). Siis kuulus see Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Külanime lähteks võiks olla lisanimi, mis seostub loomanimetusega kärp või kärbis. Vrd ka Kagu-Eesti kontekstis kärbikunõ ~ kärpikunõ ’okslik’ (Se). Vene nimevastena võib kõne alla tulla керб, керп ’kimp, punutis, sõlm’; кербь oli M. Vasmeri järgi muinasskandinaavia laenuna Vana-Venes linade mõõduühik (L. Vaba). Ingerimaal on Kerbukovo (Кербуково, sm Kerpukkala) küla. Keerbaga on 1977 liidetud ↑Vaarkali küla. Vrd Keerä, Kärba. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; Pskov 1885: 539; RL 1922; SeK: 40; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 130; VMS; ÜAN

Kropkuva [`kropkuva] ‹-`kuvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kropkova ‹-he›, rahvakeeles varem ka Helbi-`Kropkova Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1788 Крепкова, u 1866 Карабкова, 1872 Крапково, 1903 Krobkova, 1904 Kropkova, Кропко́во, u 1920 Krapkova, 1948 Кробково.  C1
● XVIII saj mainitud külana, mis kuulus riigile ja allus Taeluva kogudusele. Ajalooliselt oli külas vaid kaks talu; 1977 liideti Helbi külaga. L. Vaba seostab kohanime (lõuna)slaavipärase sõnavaraga, vrd bulgaaria ĸраn ’karpkala’. Vene lähtena tuleksid kõne alla кроп ’till’, крапива ’nõges’, кропкий ’habras, õbluke, õrn, tilluke’, J. Truusmanni arvates кропинка ’tilgake; kübe’ (sama leedu keeles). Võrreldavad kohanimed on Lätis Krapesmuiža ja Krauka (vn Крапково), Poolas Krapkowice. Vrd Krabilova. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903: 53; Hurt 1904: XVIII; KNAB; NL TK 25; Pskov 1885: 544; SeK: 56; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 31; Vaba 2014: 917; Vene TK 126; VMS

Kuksina [`kuksina] ‹-`sinna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuksinna ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1629 Кувшинова Гора, u 1790 кувшинова гора, u 1866 Кувшинова, 1882 Кувшиново, 1903 Kuksina’, 1904 Kuksina, Кувши́ново, u 1920 Kukšinova.  C2
● XVIII saj kuulus küla Taeluva koguduse alla. Eesti algupära korral vrd lõunamurrete kuksin ’nõu; hulk varandust; heinahunnik’, kuks ’suguakt’ (kuksima ’sugutama’). Viimast peetakse kohapeal seto nime aluseks. L. Vaba seostab Kuksina läti sõnaga kukša ’kõverus, käänak, kühm, küür, väike küngas, põndak’ (vrd Kukšu kalns Lätis) või leedu kuksa ’nupp, muhk, kühm, mügar’. See seletus tundub kõige tõenäolisem, sest küla asub ümaral Kuksina mäel (Кувшинова гора). Vene algupära korral vrd vene põhjamurrete кувшин ’väike järskude kallastega saar’. Lähteks sobiks ka кувшин (Pihkva murretes кукшин ~ кука) ’kõrge kannulaadne (savi)nõu’ või кукситься ’mossitama, halvas tujus olema’. J. Truusmann esitas sarnase etümoloogia, tuues paralleele nii läti, leedu kui ka eesti keelest (kauss). Vanavene isanimi Kuvšinov (Kувшиновъ) on registreeritud XVI–XVII saj. Pihkvamaal on olnud mitu Kuvšinovo (Кувшиново) küla, samuti Tveris ja Ingerimaal. Vrd ka endine Kukšina (Кукшина ehk Кувшелы) küla Lauras (praegu Jevdokimovo). Vrd Koksina, Kuksema. – AK
Academic; Arakčeev 2008; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903: 74; Hurt 1904: XXII; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 58; Truusmann 1897b: 33; Tupikov 1903: 605; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 153; Vene TK 126; VMS

Laikma [`laikma] ‹-sse› Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), 1586 Layckmecke (talu), XVII saj II poolel Laigmeggy Byy, Laigma Mart, 1725 Laikma Jahn, 1798 Laikma (küla).  C4
● Liideti 1977 Ummaruga. Nimi pärineb ehk loodusnimest. Varem nimetatud ka Kabala teokülaks, sest siin paiknesid Kabala mõisa moonakamajad. ¤ Kuidas tekkis Laikma küla nimi. Mõisa maa peal olnud üks talu. Selle talu peremees kündnud põllul. Mööda kündes suurest kivivarest hüüdnud üks hääl sealt: „Laiem vagu, laiem vagu!“ Tagasi tulles kivivare kohas hüüdnud jälle: „Laiem vagu, laiem vagu!“ Kolmandat vagu tagasi minnes puutunud sahanina vähe ühe vasest nõu külge, mis vähe olnud mulla pinnal. Siis vajunud see kõlinal kui raha maa alla. Peale selle hüüdnud üks hääl: „Eks sa kündnud laiem vagu, siis oleks rahakatel tulnud saha peale!“ (1939) – PP
 EAA.1.2.C-IV-101; KM: ERA II 225, 606/7 (9) – 1939; KN; KNAB; Mellin; Rev 1586: 105; Rev 1725/26 Ha: 274

Liidva jõgi [`liidva jõgi], kirjakeeles ka Lidva jõgi Se – jõgi Petseri rajoonis Laura vallas (Irboska, Pankjavitsa), vn Лидва, 1558 за Лидовскимъ, 1585 р. Лидва (Sõmeritsa gubaas), u 1790 речка Лядва, 1882 Лидва рѣка, 1897 Р. Лидва, u 1920 Lidva jõgi, 1967 Liidva, 1968 Litva.  A3
● Liidva on üks varasemaid üleskirjutatud jõenimesid Petserimaal, esinedes juba XVI saj keskel. Nime eesti algupära korral tuleksid kõne alla lidve, litv, lidu ’lible’ ja lidvetämä ’lendlema’, mõeldavalt ka leede ’liivaseljandik’. L. Vaba võrdleb Liidvat Läti-Leedu nimedega (leedu Lyduva jõgi, läti Līdava talu, Līdeksnes ezers, järv) ja märgib, et -(u)va on küll balti jõenimede tüüpiline liide, kuid ei osuta alati nime balti algupärale. Vepsast on teada jõe- ja külanimi Лидь (vepsa L´edjogi ~ L´idjogi). Kas tegemist on läänemeresoome või balti päritolu kohanimega, jääb lahtiseks. Liidva jõe järgi on nimetatud Petserimaal Lauras kaks Lidva küla (I ja II), endine samanimeline puustus Lidva I ning külad Lidva-Šumilova (Лидва-Шумилово) ja Lidva-Võsselok (Лидва-Выселок). Vrd Lõõdla järv, Liitva1, Pabra järv. – AK
Academic; Eesti TK 42; EJOK 1986; Harlašov 2002: kaart 1; Joalaid 2012: 1; KN; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 69; Truusmann 1897a: 38; Truusmann 1897b: 163; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 163; VMS

Lädinä ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Lädina Se – küla Petseri rajoonis Krupa vallas (Petseri, Saatse nulk), vn Ляди́нка, 1536 Лединки, 1780 Лядинокъ, Лединокъ, 1829 Лѣдинокъ, 1885 Лядины, 1886 Lädinä, 1903 Lätina, 1904 Lädinä, Леди́нки, 1920 Lädina, u 1970 Лядинка.  B1
● Eesti algupära korral vrd Lõuna-Eesti lädinal ’pladinal’. L. Vaba paigutas kohanime vanemasse nimekihistisse ning võrdles seda vn sõnaga лядá ’noore metsaga kaetud ala, uudismaa jm’. J. Simm andis lähtesõnadele ligi paarkümmend tähendust: ляда, лядина ’aletamiseks kõlblik metsatükk, metsast puhastatud koht, kõrge kuiv koht; põld, kõlvik; harv mets, kuusemets, võsa; madal soine koht’, лединка ’põõsastega ümbritsetud soo’. Teise võimalusena oletas ta pärinemist isanimedest Ледин ja Лядинин. V. Dali põhjal võib eelnevale lisada ляда, лядина ’puustus, mets, täiskasvanud maa, (metsane) soosaareke, kasesalu’, лядинник ’väike kasesalu’, лядинеть, лядеть ’võssa kasvama’, samuti лядь ’vilets, käestlastud; vanakurat’. Vene perekonnanimi Ledin (Ледин) tuleneb vene ristinimedest Леон, Леонид, Леонтий (kreeka ’lõvi, lõvisarnane’). Vanavene isikunimedena on kirjas Лядъ (XVII saj) ja isanimed Лединъ, Лядининъ (XVI–XVII saj). Vrd Leedi1, Läädinka. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XX; NL TK 100; SeK: 75; Simm 1970b: 137–138; Simm 1971c: 169–172; SRNG: (17), 263–267; Truusmann 1890: 56; Tupikov 1903: 238, 620, 633; VES

Malda [`malda] ‹-le› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1531 Malda Hannus (talupoeg Oara all), 1601 Malda, 1618 Mallast, 1624 Maltta, 1839 Malda.  A1
● Küla asub kohas, kus Malda oja suubub Audru jõkke. Läbi aastasadade kuju säilitanud külanimega vrd soome malto ’(mh) vaikse veega koht’, maltovesi ’vaikne, vooluta koht’, Aunuse karjala maldo ’vaikne vooluta koht jões’, maldorandu ’vaikne rand’, vrd ka eesti mald : mallu ~ malla ’kannatlik, leebe, püsiv’. Tüvi esineb ka Vändras (1840–1843 Maldoja Metz) ja tuletisi sõnast malto Soome kohanimedes, eelkõige ajaloolise Häme ja Karjala alade ning soome läänemurrete ala vesistunimedes. Meilgi võib Malda olla algselt oja nimi. L. Vaba on eesti Mal-alguliste kohanimede puhul osutanud, et neist vähemalt osa lähtekohaks võib olla balti maastikusõna, mille algseks tähenduseks on oletatud ’rand’, vrd läti mala ’kallas, äär, serv’; sel sõnal on võimalikke t-lisi ja v-lisi laiendeid kohanimistus, nt Läti jõenimed Malvis, Malta. – MK
BHO: 335; EAA.1350.10, L 1, foolio 1; Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 9; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:76; SK I: 204; SPK: 258; Stackelberg 1928: 169; Vaba 2015: 62–63

Marimetsa [mari‿metsa] ‹-`metsa› Kul – paik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Liivi mõis), 1795 Dorf Merja oder Marrimetz, 1834 Bauren in Marrimets, 1877 Marimets (küla).  B4
● Küla läks 1823 Ehmja mõisalt Liivi alla. Liidetud 1977 Ubasaluga. Hiline Marimetsa küla on nime saanud metsalt. Küla asub soosaarel Marimetsa raba ääres ja 1834. a kirjapanekust ei selgu, kas nimi oli üldse külanimeks kujunenud. Vasteks sobib nii mari : marja kui ka naisenimi Mari, mis oli piirkonnas XVIII saj lõpus ja XIX saj algul väga sage. Pärast 1850. a on Marimetsa külla ümber asustatud talupoegi likvideeritud Loogalepa külast (1691 Lokolep, 1726 Logalepp, kolmeverstakaardil 1855–1859 vanas kohas veel vaid kõrts Логалепъ). – MK
 EAA.298.2.71, L 2; EAA.1243.2.1:18, L 33; EAA.1864.2.VIII-173:391, L 388p; EAA.1864.2.V-63:95, L 92;  EAA.2072.5.68, L 1; KN; Nerman 2015: 73; Rev 1725/26 Lä: 81

Mulgimaa [mulgi‿`maa] Hel, Hls, Krk, Pst, Trv – ajalooline piirkond Viljandi maakonnas.  B1
● Mulgimaaks nimetatakse hõimu- ja keelepiirkonda Viljandimaa lõuna- ja Valgamaa loodeosas. Arheoloogiline kultuuripiirkond on siin eristatav I aastatuhande I poolest. XIII saj hõlmas Sakala maakonna lõunaosa muinaskihelkondi, millest nimeliselt on teada hilisem Halliste (Alistegunde). Enam-vähem tänapäevases mõttes on Mulgimaa kui kultuuripiirkond kujunenud XIX saj II poolel, hõlmates Raudna ja Tänassilma jõest lõunasse jäävat Viljandimaad (Paistu, Tarvastu ja Viljandi khk), Valgamaalt Helme kihelkonda ning Pärnumaalt Karksi ja Halliste kihelkonda, samuti Saarde khk idaosa. Sõna mulk on rahvanimetusena jälgitav al 1860. a-test. Nii hakati Tartumaa põllumeeste seas kutsuma Pärnu- ja Viljandimaalt sisserändavaid taluostjaid. Esimene taluostja olevat olnud pärit Abja valla ↑Mulgi talust. Ka tegelikkuses liikus sellest talust (talurühmast) Tartumaale oma talu ostma vähemalt neli meest. Pikka aega on Mulgimaa nime seotud naabritelt lätlastelt laenatud sõnaga muļķis ’narr, rumal, kohtlane, lihtsameelne’ (L. Kettunen, L. Vaba), ent viimasel ajal on pakutud ka teisi seletusi. E. Saar peab Mulgi talunime lähteks isikunime Mull, Mullik. Lisanimi Mulgi, mida on Eestis kirja pandud al XVI saj-st, oleks lähtunud nimekujust Mullike, milles -ke võiks olla alamsaksa vähendusliide, vrd eesti sõna mullikas : mullika, milles tüvele on liitunud eesti kas-liide. Vrd siinkohal oletust, et lisanimest Killik on kujunenud lisa- ja talunimi ↑Kilgi. Lisanimesid Mulli ja Mullikka esines arvukalt ka Soomes XV ja XVI saj. Soome uurijad on tähendust seostanud sõnaga mulli ’mullikas, härjavärss’, vrd ka muud isase veise nimetused, nagu Pulli ja Sõnni lisanimedena. Küllalt noore rahvanimetuse mulgid päritolus on jätkuvalt küsitavusi, M. Kallasmaa peab siiski võimalikuks ka traditsioonilist seletust esialgse sõimunime laenamise kohta lätlastelt, sest teiste rahvarühmade nimetamine halvustava sõnaga iseenda eristamiseks on grupikäitumisele omane. Vrd Mulgi. – MK, ES
Aben 1966; ENE-EE: VI, 442; EO: 25; Lust, Pae, Saar 2017: 869–870; Pae, Lust 2017: 440–445, 447–448; Pärdi, Kaljundi, Palang 2014: 269–270; SRA: Baltiska fogderäkenskaper (Karksi foogti arved 1565–1572); Sukunimet 1992: 336; Vaba 1997: 136; Vaba 2017: 537
Märkus. Täiendatud Mulgi nime etümoloogiat. 2018-02-18T23:34:52.

Navesti ‹Navesti ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Nawwast, 1584 Nawasticula (küla), 1599 Nawosth.  B4
● Navesti kuulus varem Pärsti mõisa alla, iseseisvaks mõisaks sai 1622. 1920. a-test küla. Varem ilmselt ste-lõpulise nime teise silbi täishäälik on olnud algselt a (vrd sks Nawwast), ent juba 1782 on kirjas Nawwesti. Nimi võib lähtuda sõnast naba, mille nõrgaastmeline omastav oleks nava, selline vorm ongi mõnest murrakust registreeritud. – MK
BHO: 377; EMSK; Hupel 1774–1782: III, 671; PA IV: 173; P XVI: 229

Navikõ ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Navigõ ‹-he ~ -lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Новинка, 1686 Новинки, 1849 Navike, 1882 Навинки, 1904 Navigõ, Нови́нки, u 1920 Naviki, 1949 Новике, 1996 Navigõ, 1997 Navikõ.  B1
● XVII saj kuulus küla Petseri kloostri Mokornulga halduspiirkonda (prikaz’i), XVIII saj Taeluva koguduse alla ning XIX saj Obinitsa kogukonda. 1684 on üle jõe (Mäe-)Kõokülas mainitud Nafwj Wassil ja Ifwask, kes võivad pärineda kas Navi või Navikõ külast. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Vene nimi võib tuleneda sõnast новое ’uus’, vrd vene murretes новина ’uue (saagi)koristuse esimene saak’. Külanimi Novinki (Новинки) on Venemaal väga sage, Pihkvamaal ja Karjalas leidub mitu samanimelist küla. L. Vaba võrdleb seda Valgevene kohanimega Навікі, J. Truusmann toob võrdluseks Leedu kohanime Naujiena (‹ naujas ’uus, noor’). Petserimaal Irboskas oli 1897 Novinka (Новинка) puustus. Vrd Karisilla, Navi. – AK
Academic; EAA.308.6.316:52, L 45p; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Ernits 2012: 35; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 242; NL TK 25; SeK: 93; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 46, 47; Vaba 2014: 918, 919; Vasilev 1882: 199

Olohkuva1 ‹-`kuvva ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Nevski-Oluhova ~ Neega-Oluhova Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Не́вское О́лохово, ? 1561 Олехново, 1585 Олехово Почерпьево, 1686 Олехнова, u 1790 Олухова, u 1866 Олохова, 1882 Олухово-Невское, u 1900 Олохова Невское, 1904 Olohkova, О́лухово Не́вское, 1922 Neega-Olohova, 1928 Nevski-Oluhhova, 1937 Olohkuva, 1970 Невское-Олохово.  A3
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale Petseri kloostrile. XIX saj kuulus Vilo kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Eristav täiend Nevskoje (Невское) ilmus sama sajandi lõpupoole, märkides arvatavasti kuulumist Aleksander Nevski kloostri alla. Seto algupära korral võiks kõne alla tulla vene laensõna hol´o ’tobu’ (Plv) või hol´otama ’logelema, jorutama’ (Võru). L. Vaba aga märkis R. Agejevale toetudes, et Олухово nimes peitub vanavene mittekanooniline isikunimi, mis on hiljem muutunud hüüdnimeks ning sellest arenenud perekonnanimeks, vrd олyх ’tobu, puupea, tohman’. Kohanimi Olohhovo (Олохово) on just Pihkvamaal väga levinud. Vrd Olehkova, Olohkuva2. – AK
Academic; Ageeva 1989: 72–80; Dal’ 1880–1882; Hurt 1904: XXIII; Ivanov 1841: 242; Markus 1937; Maslennikova 1955: 126; NL TK 100; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 96; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 49; Vaba 2014: 921; Vasilev 1882: 209; Vene TK 126; VMS

Paklova [`paklova] ‹-`lovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Pakluva ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1788 Паклова, u 1790 Палковская, u 1866 М. Поклова, 1882 Паклово Малое, 1904 Väiko-Paklova, Paklova, Ма́лое Пакло́во, 1923 Maloje-Paklovo, 1928 Väike-Paklova, 1996 Pakluva.  B2
● XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla; XIX saj Obinitsa kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Külast idakagus asub Treiali ehk Suurõ-Paklova küla. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast pakal : pakla ’takk’, võrupäraselt paklanõ ’takune’, paklinõ ’takku täis, halvasti soetud (lina)’. Vrd ka vene keeles пакля ’(lina ja kanepi) takk’, пакли ’takud’ (L. Vaba järgi baltipärasus vene keeles). J. Truusmann seletas kohanime lätikeelse sõnaga pakaļa ’taga, tagune (taguots)’, tähenduse poolest sobiks ka läti pakalns ’küngas, mäekink, kink, mäenukk’. A. Šteingolde väitel ei saa kohanime seletada vene keele põhjal, sest sõnast пакля tuleneks Паклин, mitte Паклов. Pihkvamaal on Pakli (Пакли) ja Paklino (Паклино) küla. Vrd Kõrgepalu, Treiali. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1904: XIX; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 99; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 50; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VES; ÜAN

Parila3 ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Randvere mõis), 1645 Heuschlag groß Pargel genannt (heinamaa), 1731 Parrila Hinrich, 1798 Parjella (küla).  A4
● Varem Randvere-Parila nime all tuntud küla oli 1977–1997 Mullutu küla osa, 1997 taastati Parilana. Parila oli XIX saj II poolel ka Randvere mõisa kõrvalmõis. Harju-Jaani Parila nime on L. Kettunen tuletanud oletatavast isikunimest *Parjo + liide -la (‹ *Parjolan, millest tuleneksid *Parjol, *Parjel). Siiski on juba M. J. Eisenil teistsugune seletus Kullamaa Tolli mõisa varasema nime Pargenthal (1456 Parientall) kohta, mille algusosa tuletab ta sõnast park : pargi, mis oleks ühenduses nahaparkimisega, kuid esitab ka võimaliku vastena park : parga ’vana kuivanud rohi, alaväärtuslik hein, pahn, rämps’, mis sobiks heinamaanimele tähenduslikult, vrd ka parg : paru, para ’roo ja kõrkjatega segatud rohi’. Lisatagu ida- ja tartumurdeline sõna pari ’padrik; võsane soomets, raba ja suurt metsa ühendav lodune siirdesoo ala’. Nii Kullamaa Pargenthal kui ka Saaremaa Parila ala kuulusid XVII saj mõisnik Tollile, seega on võimalik, et nimi on Saaremaale ka sealt sisse toodud. Parila esineb talu- ja heinamaanimedes mujalgi Saaremaal ning küla- ja talunimena mandriosas. Vrd Parila2. – MK
EAN; KNAB; SK I: 280

Pärnumaa [`pärnu‿`maa] ‹-le› = Pärnu maakond – maakond Lõuna-Eestis.
● Maakonnanimena näib Pärnumaa olevat hilisem kui mitmedki teised, on ju Pärnumaa moodustunud XIII–XVIII saj. Põhjaosa kuulus Läänemaa piiridesse, idaosa sulandus Sakalasse, rannikuala võis olla asustatud liivlastega. Pärnumaa paistab välja arenenud olevat Liivimaa ordu Pärnu komtuurkonnast, mis omakorda on nime saanud Pärnu linna järgi. Pärnu komtuurkond moodustati muinaskihelkondade piirialale. Komtuurkond kujunes välja XIII saj lõpuks, lõunapiiriks algul Pärnu jõgi (Embecke), a-st 1293 Sauga jõgi (Perona) ja Riia peapiiskopkonna alad. Kirdes oli piiriks Kergu, Kõnnu ja Eidapere vaheline raba. XV saj on Harjumaa ja Pärnu komtuurkonna piiri paigutatud Isakõnnu, Ahekõnnu ja Haakla juurde, kusjuures Lungu jäi Pärnu alale. Algselt (1265) oli ametisse seatud Neuslott thor Embecke komtuur. Hiljem haaras komtuurkonna ala maid piki Pärnu jõge ning hilisemat Tori, Pärnu ja Vändra kihelkonda. Tänapäeva Pärnumaa hõlmab ka kunagisi Karksi ordufoogtkonna alasid, viimasesse kuulusid Karksi, Halliste ja Saarde khk ning Paistu ja Helme. XIII–XVI saj Saare-Lääne piiskopkonna maadest on tänapäeval Pärnumaal Audru, Tõstamaa, Pärnu-Jaagupi ja Mihkli khk. Vrd Pärnu. – MK
Pärnumaa 2010: 43, 59, 60, 61

Raigla [`raigla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1586 Roigula, 1588 Roiagula, 1601 Raghgula, 1627 Raygall, 1638 Raygla, 1686 Raidela, 1731 Raigla.  A1
● Küla on esmalt leidnud mainimist kalurikülana ja see ei pruukinud kohe 1582 veel Poola võimu alla sattuda. XIX saj rajati Raigla küla asemele Räpina mõisa kõrvalmõis. 1920. a-tel jagati Raigla mõisa maa taludeks, tekkis Raigla asundus, mis 1977 muudeti külaks. Raigla küla nimi pärineb tõenäoliselt vanast isikunimest, mille kasutus lisa- ja perekonnanimena jätkus Tartu- ja Võrumaal kujul Raig : Raia. 1588. a nimevormi võikski analüüsida kui *Raiakülä, 1601. a oma *Raigküla. V. Pall on pakkunud välja vana isikunime *Raik, mille lähtevormiks a-ga lõppeva tüve korral sobib läänemeresoome *Raikka. Tasub ka tähele panna Pihkvamaa vene aadlisuguvõsa nime Райгулóвич (Raigulovitš), mis võiks struktuuri põhjal otsustades pärineda pigem läänemeresoome kohanimest. Raigla küla osad on Jänesseliina põhjas, Venneots idas ja Ülekülä edelas. Tänapäeval Raigla küla osaks loetavat kohta nimega Taalnitsa on eraldi külana mainitud samuti varakult: 1627 Tallitz. Teine Raiglaga ühendatud eraldi koht on Vaadimäe, endine karjamõis (sks Wademäggi, 1909 Войдемеги). Raigla kirdeosas ranna ääres on ↑Perosoontsa. Vrd Raigaste, Raigastvere. – ES
EAA.308.2.104; EAA.567.3.190:75, L 72p; EO: 299; PA I: 264; PA II: 338; PTK I: 199–200; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 69; Rev 1638 I: 266; Unbegaun 1995: 358

Raka1 ‹-le› Amb – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Rakkamois, 1447 Racke (mõis), 1637 Rackmois (küla), 1712 Rackamoisa (mõis).  A2
● Raka mõis asutati enne 1447, võimalik, et samanimelise küla asemele. XVI saj II poolel mõis hävis ning mõnda aega oli seal Käravete mõisale kuuluv küla. Hiljemalt 1680. a-teks küla taas mõisastati. Mõisale kuuluvat Näo küla (1614 Mäho, 1782 Neokull) hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Raka või Rakamõisa külaks. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Raka asundus liideti 1977 külaga. Nime tähendus on ebaselge. Võimalik, et see seostub sõnaga rake : rakke ’kaevu vooderdus’, nime varasemad kirjapanekud on XVII saj alguseni kõik e-lõpulised. Nimi võib tulla ka isikunimest, mille näidetena L. Kettunen toob *Rakka, *Rakkei. Näo nimi tuleb nähtavasti sõnast mägi, n-alguliseks muutus nimi alles XVIII saj keskpaiku. Ambla meiereist loodes asus Preedikküla (1782 Predrik), mis külanimena kadus 1920. a-te alguseks, hiljem liideti talud Raka külaga. Ambla aleviku idaosa Raka mõisa talusid loeti XX saj keskpaiku Raka küla osaks Kirikuküla nime all. 1977 liideti Rakaga Saunaküla (endine moonakaküla Rakast lõunas, nimestikes pärast Teist maailmasõda) ja ↑Prümli asunduse põhiosa (väike osa, sh mõisasüda läks Jõgisoo alla). Vrd Näo, Raka2, Suure-Rakke1. – FP
Bfl: I, 191; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/3;  EAA.3724.4.472, L 1; EAA.3.1.448:170, L 119; EAA.1864.2.IV-6:349–350, L 343–343p; EO: 280; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Rannapungerja [ranna‿pungerja] ‹-le› Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Tudulinna vallas (Pagari mõis), 1688 Ranna Pungershen (küla), 1796 Post Rannapungern, u 1900 Ранна-Пунгернъ (mõis).  B3
● Mellini kaardil 1796 küla ei ole märgitud. Rannapungerja jõge, mille suudmes küla asetseb, on mainitud 1534 (in dem Puncker’schen Bache). Külanimes on Ranna- ilmselt eristav täiend Peipsi ääres oleva Pungerja kohta vastandina Väike-Pungerjale. Mõlemad on kuulunud Pagari mõisa alla. Võimalik, et küla ongi nime saanud jõelt, vrd rannikumurdes ebamäärase tähendusega tegusõna pungerdama ’rabelema, hullama, ronima’. Tõenäolisem on L. Vaba etümoloogia lähisugukeelte vonka-, vonga-tüve abil, ta toob näiteks Vaivara voŋga : voŋŋa, vung ’tormijärgne lame laine’, vadja böŋgertellä, büŋgertell(ä) ’püherdada, vänderdada, komberdada, kahlata, sumada, solistada, pladistada’, isuri voŋɢa ’kraavipõhi, veetu (jõe)säng’, Aunuse karjala vongu ’abajas, laiem koht jões, sügavik’, vepsa boŋg : boŋgan ’sügavam ja laiem koht jões’ jms. Vrd Väike-Pungerja. – MK
Bfl: I, 1055; EMSK; Mellin; RGADA.274.1.1614/4:77, L 285p; SKES

Revinu ‹-le› Jõh – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kukruse mõis), 1241 Reuanal (küla), 1346 Reyuenalle, 1410 Revinal, 1844 Rewwino.  B3
● Põlisküla oli P. Johanseni järgi kadunud täielikult XIX saj. Ta määras selle asukohaks Kukruse ja Edise mõisa vahel oleva mõisapõllu Edisest põhja pool, mille nimi oli Vanaküla väli. 1922 on sealkandis mainitud Käbala küla. Naabruses olevat Kukruse mõisa põldu tunti nime all Revino väli ja 1920. a-tel tekkis sinna asundus, mille üks talu sai Revino nime. 1939. a kavandati Kukruse asunduse nimeks muinasnime põhjal Reva. Plaan ei teostunud, küll aga on 1945. a nimekirjas Revino küla, hiljem 1970 Revinu. 1977 liideti see Kukruse külaga. Esmamainingut võib analüüsida mitmeti. P. Johansen on selle ära toonud nende nimede hulgas, mille lõpuks on -nal. Ta mainib, et enamik selle lõpuga kirjapanekuid pärineb Virumaalt (14st 10) ja tähistab vanemaid asulaid. Nimelõpu n võib pärineda omastavast käändest, seega oleks nimi võib-olla ühendatav tüvega reba : reva (vrd reba-ne, talunimed Revaste, Revasturu). Esmamainingu järgi ongi teises silbis a. Osis -al tuleneb P. Johanseni arvates sõnast ala ’alune, all olev’. Enamasti on kirjapanekute lõpp -nal tänapäeva nimedes andnud -na, ka Revinust on olemas na-lisi kirjapanekuid (1585 Räuina, 1615, 1694 ja 1744 Revina, 1726 Rawwina). 1508. a Reuinoya võib olla rööpnimi, millel on ehk oma osa hilisema o-lise või u-lise nimekuju tekkel. Käbala külaks nimetati Kukruse mõisatööliste maju, hiljem asundusküla osa, mis pärimuse järgi olevat nime saanud perekonnanimest. 1660 on Jõhvi khk Järve mõisa all mainitud küla nimega Kebbel, ka on lisanimi Kebbala Virumaal esinenud XVIII saj (Simunas 1716 Kebbala Ado). Vrd Revala. – MK
EAA.3.1.451:203, L 139; EAA.858.2.2456; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 290–291, 576; KN; KNAB; Reimaa 2007: 196

Ridala1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Rõdali ~ Redali Rid – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Röthel, 1215 Rotalia.
● XIII saj haaras Ridala (Rotalia) ka hilisemaid Noarootsi, Lääne-Nigula ja Martna alasid. Esimene nime kirjapanek ja saksakeelne nimekuju Röthel (rts Rädal) osutavad sellele, et kasutusel on olnud õ-line nimevorm, mis rööpselt on kohapealses pruugis säilinud praeguseni. L. Kettunen on nimevasteks pidanud sõna rida : rea. Teisal on ta vastena esitanud rida, rõda (‹ *rota) ja samast, kahtlemisi deskriptiivseks peetud sõnaperekonnast rada ’triip, rida, jalgrada’. Lääne-Eesti Rida- ja Riida-alguliste kohanimede puhul vääriks märkimist rootsi kohanimedes esinev ryd ’uudismaa, ülesharitud ala’. Vrd Läänemaa. – MK
BHO: 515; EO: 90, N 331; HK: 210

Saatse [`saatse] ‹`Saatse ~ -sse›, kohalikus pruugis Satserinna ~ Saatsõrinna ~ Saatserinna ~ Saad´s´erin(n)a, kirjakeeles varem ka Satseri Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1627 Горки, 1710 Зачеренской волости (vald), 1780 Зачеренской вотчины, Зачеренной вотчины (pärusmõis), 1783 в Зачеренском погосте (pogost), 1903 Satseriina kerigo (kirik), 1904 Korki, Satserinna, Го́рки, Зачере́нье, 1923 Satserina, 1928 Satseri; vn За́черенье.  B1
● 1673 oli Saatses juba olemas esimene puust kirik. Pihkvamaa arveraamatutes on 1710 mainitud Saatse valda. Petseri kloostri kroonika teatel oli Saatse ala (погостъ) 1720 Petska kiriku alt juba eraldunud; 1783 nimetati Saatse pogostit. 1780 mainiti kirikut ning pärusmõisat; uus kivist Usukannataja Paraskeva Pjätnitsale pühendatud kirik (Зачеренская православная церковь святой Пятницы) valmis 1801. Eesti keeles kasutati varem Satserin(n)a nime, 1939 tuli vallanimena käibele Saatse nimekuju, külanimena ametlikult aga 1977. J. Simmu arvates lähtub külanimi sõnast черень ’tamm’; Зачеренье oleks ’tammikutagune’. Samal arvamusel on A. Šteingolde: eesliide за- + черень ’tammik’ (V. Dal) + järelliide -ье. L. Vaba toob Satserinna nime välja vanapäraste paikkondlike vene üldnimede hulgas, ühendades vene nimekuju Зачеренье sõnadega за ’taga’ + черень ’turbasoo’. Kiriku asukohaks olnud Korki küla ümbruskonda kutsuti algul Satserinnaks (Зачеренский погост), millest ehk tuligi hilisem külanimi. Saatse küla vanem nimi oli Korki (Горки) sõnast гора ’mägi’. Küla on mainitud Pihkvamaa arveraamatutes 1710 Velikaja-taguses zassaadis Satserinna vallas (деревня Горкина); seejärel Satserinna kirikuraamatus 1780 (Горки, Горокъ). Sõna гора on V. Dali sõnaraamatus ’kõrgendik, küngas, mäeke, mitte järsk ega kaljune, mügarik’. Vene perekonnanimed Gorkin (Горкин) ja Gorski (Горский) pärinevad arvatavalt Venemaal väga levinud külanimedest Gora, Gorõ, Gorki (Гора, Горы, Горки), Горка võib tuleneda ka isikunimest Георгий. Saatsega on 1977 liidetud ↑Tsütski küla. Vrd Korkuna, Saatse nulk. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.307; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 koosoleku protokoll); ERA.14.2.450 (Satserinna vallavolikogu 13. I 1939 koosoleku protokoll nr 4); Hurt 1903: 12; Hurt 1904: XX; Kiristaja 2005: 19, 30; Pskov 1710–1711; Pskov 1792; PTK I: 215; Satserinna 1922; SeK: 135; Setumaa 1928: 309; Simm 1970a: 175, 176; Simm 1970b: 141; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 922; Vasilev 1882: 69, 114; Vene atlas 1792; VES; VMS

Sooru ‹-le ~ `Sooru› Luk – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Soorhof, 1388 curia Sore, 1630 Hof Sore, 1683 Sohrhoff, 1688 Sohr Hoff, Zohrhoff, 1689 Soorshoff, 1909 Sooru m., Zohru m. (läti); läti Core, Coresmuiža.  A1
● Sooru oli väga vana rüütlimõis, mis püsis muutumatutes piirides sajandeid. Mellini kaart 1793 esitab mõisast loode pool paiknevaid talusid kui eesti küla (Esti Külla), kagupoolseid kui läti küla (Letti Külla, ↑Supa). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Sooru nimi pole oluliselt muutunud. Kas nime alguses on hääldunud ts, jääb kirjapanekute põhjal ebaselgeks. Pigem on nimi olnud s-alguline, kui võrrelda Tsooru (Rõu) kõigi varasemate mainimistega. Tähelepanuväärne on mõisat läbiva Piiri oja, rahvapäraselt ka Sooru oja nimi: 1430 vlete de Sole, 1689. a kaardil Sole upp. Kuna asendus r › l on kohanimedes tavaline, on väga tõenäoline, et Sooru mõis on nime saanud ojalt või maastikusõnast, mis seostub vooluveega. Maastikuliselt tulevad sügava oru nõlval paikneva Sooru mõisa puhul esmajärjekorras kõne alla võrdlused lõunaeesti sõnaga ts´ori või ts´oro ’soonekoht, märja põhjaga org, sälkorg’. Sel juhul oleks Sooru kandi sõnakujus ts juba keskajal asendunud s-iga, vrd soru ’peen veejuga, riba, nire’, soristama ~ tsoristama. Võrdlus sõnaga soor (võru tsuur) ’looma suguliige’ on lisandunud taustale nime kasutuse käigus, nime algupärase alusena on see vähem tõenäoline. Vrd Tsooru. – ES
BAL: 498; Dunsdorfs 1974: 200; LGU: I, 127, 252; Lvv: I, 175; LVVA.7348:1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1;  LVVA.7404.1.1427, L 1; Mellin; VMS: soru

Suuna [`suuna] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles ka Soona Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Tamme mõis), 1638 Sonnabe (hajatalu), 1722 Sohnappa Jürri, 1783 Sonapa, 1871 Soona.  B1
● Omaette paiknenud Suunast oli XVIII saj lõpuks saanud väike küla. Esialgu Valgjärve mõisa alla kuulununa sattus see XVIII saj Valgjärvest jagatud Tamme mõisa maade hulka. XX saj keskel tehti Soona-Kiistu arvestuskülaks koos enne Vastse-Otepää vallas (Ote) paiknenud Kiistu taludega. 1977 liideti Aiaste külaga. Suuna nimi on lühenenud liitsõnalisest kohanimest, mille tähendus pole selge, kuid oletamisi võiks selle taandada kujule *soo + naba. Valgjärve vana asustuskeskuse suhtes jääb Suuna küla eraldi teisele poole metsa ja sood. Soona-Kiistu teine talurühm Kiistu (II vältes) on nime saanud piirkonnas levinud eesnimest. Vrd nt Hauka külas 1722 talupoeg Haucka Kiesta. Praegu on ka Hauka külas Kiistu talu. Eesnime võimalik mugandusalus pole selge. – ES
EAA.1267.1.286:137, L 262;  EAA.2486.3.249, L 5–7; KNAB; Rev 1638 I: 6; RGADA.274.1.174:454, L 447p

Tauksi [`tauksi] Rid – saar Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, 1526 Tocsz, 1690 Taugholm, 1798, 1871 Tauks.  C1
● Saarel on asunud pikemat aega Haapsalu kirikumõisa, Varni ja Tanska küla heinamaad. Nimi on etümoloogiliselt läbipaistmatu, lõpu i on võinud areneda rootsi ö-st. C. Russwurm on oletanud tulenemist lätikeelsest sõnast tauksi ’traan, hülgerasv’, vrd tauks ’rasva-, rasvane’, kuid see on kaheldav, kokkulangemine läti sõnaga võib olla juhuslik, pealegi on Russwurmi toodud keelend ise vigane, nagu on osutanud L. Vaba. Eesti keeles ei ole leitud nimele sobivat vastet, võimalik, et see tuleneb mõnest isikunimest. Vahendajaks võis olla ka külanimi, 1620 on Läänemaalt Lihula läänist üles kirjutatud külanimi Taueke by, vrd 1539 Meus Teucko, Ianus Meldenpoick Teucko, Melte Teucko Ullaste küla all. Vrd Taugabe järv, Tõikvere. – MK
Almquist 1917–1922: 301; BHO: 586; Johansen 1951: 273; Mellin; Russwurm 1855: 51; Schmidt 1871; Stackelberg 1928: 131

Tiheda ‹-le›, rahvakeeles ka Vene‿küla Trm – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Kasepää vallas (Vaiatu mõis), vn Ти́хотка, 1624 Tieheta, 1657 Tihit, 1839 Tihheda.  A1
● Vene asustusega küla. 1977–1998 kuulus Raja aleviku alla. Kuigi eestikeelse nime võib seostada sõnaga tihe : tiheda, pole välistatud, et see on venekeelse nime Tihhotka rahvaetümoloogiline mugand. 1601. a revisjonis on loetletud kõrvuti Mustwett, Dehuta (mõnes tõlgenduses Kichuta või Tichuta), Kassepe (või Kassupe), Omatto. Seejuures Dehuta ja Tichuta saaks samastada Tihedaga, Kichuta aga hoopis Kükitaga. – PP
BHO: 595; EO: 12; PTK I: 238–239; Rev 1601: 165; Rev 1624/27 DL: 176

Tolli ‹-le› Kul, Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Pargenthal, 1732 Tolli m, 1798 Tolli M. (mõis).  A1
● Mõisa kohta on teateid a-st 1531. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Tolli asundus, mis 1977 liideti Tolli külaga; Tolli mõisasüda on tänapäeval Urevere piires. Küla on saanud nime mõisalt, mille eestikeelne nimi on tulenenud omanikuperekonnalt Toll, kelle valduses oli mõis XVII saj. Tolli mõisa asemel olnud küla algne eestikeelne nimi on säilinud mõisa saksakeelses nimes Pargenthal (1456 küla Parientall, 1531 mõis Parital) ja sisaldab sõnu parg ’kõrkjatega segi kasvanud rohi’ või pari ’padrik, võsane soomets, raba ja suurt metsa ühendav siirdesoo ala’. Tolli mõis jäi Kullamaa khk poolele, selle juurde kuuluvad külad olid Märjamaa khk-s. Tolli vana küla nimi on olnud Übina (1456 Ubbenal, 1536 Ubynel, 1726 Ublina, 1782 Ibbina). Osa Tolli külast (Ketu, XVI saj I poolel Kette Caupi, 1591 Ketto), mis oli halduspiiriga eraldatud, liideti 1977 Ureverega. Tolliga on 1977 liidetud ↑Kuuda. Vrd Parila, Urevere. – MK
Bfl: I, 229, 1080; BHO: 431; EAA.1864.2.IV-8:286, L 280p; EM: 84; EVK; Ligi 1961: 366; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 85; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:265; SK I: 280; Stackelberg 1928: 185; Thor-Helle 1732: 318

Tondiraba [tondi‿raba] ‹-`rappa ~ -sse› – Tallinna asum Lasnamäel.  C1
● Lasnamäe IV ja V mikrorajooni vaheline ala sai asumiks 1991 ja nimetati Tondi raba järgi, mille alal asum paikneb. Raba on nime saanud ida pool asunud Väo ehk Tondi mõisa järgi. Vrd Katleri. – PP
KNAB

Tärivere ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Tärevere Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, sks Terrefer, u 1330 Therpeneuere (küla), 1426 Tarpeneuere, 1583 Terriferby, u 1900 Терреферъ (Кырцетаго); vn То́рбель.  C2
● Küla on kuulunud keskajal Kärkna kloostrile, hiljem Ohakvere ja Sompa mõisa alla. XVIII saj Tärivere mõis ja küla. Hilisemal ajal on küla kutsutud ka Kõrtsitaguseks (1869 Kortsitaggone) või Koordiks (1844 ja 1871 Kordi). Pärast mõisa jagamist 1920. a-tel moodustus Tärivere asundus, mis 1935 jagati kaheks: lõunapoolne ↑Lipniku (Tärivere I) ja põhjapoolne Kaleva (Tärivere II). Neist Kaleva küla liideti 1977 Täriverega. A. Moora ja E. Tarvel on nime, mida nemad tunnevad Täreverena, tuletanud vene sõnast тереб ’sõõrd’. A. Moora on arvanud, et sõna on vene keelest laenatud Peipsi idaranniku vadja murdesse ja jõudnud koos vadjalastega Alutagusesse. L. Vaba andmeil ei ole sõna vadja keelest registreeritud. Vrd siiski ka vene nimekuju Торбель. – MK
Ariste 1930: 366; EAA.854.4.931; ERA.14.2.720 (Iisaku vallavolikogu 24. II 1935 otsuse ärakiri); EVK; Joh LCD: 420; KNAB; Monumenta: I, 29; Moora 1964: 41, 43, 78; Paucker 1847–1849: II. 33; Tarvel 1999b: 60

*Ugandi, kirjakeeles ka Oandi ~ Ugala – muinasmaakond Lõuna-Eestis, XIII saj Ugaunia, Ugania, Ungania, Ungaunia.
● Ugandi oli muinasmaakond Kagu-Eestis, tuumik oletatavasti tartumurdelise hõimu alal, peamised linnused Tartu ja Otepää. Võrumurdelise hõimu ala liitus Ugandiga hiljem, arvatavalt II aastatuhande alguses. E. Tarveli arvates hõlmas Ugandi Tarbatu, Walgatabalwe ja Otepää muinaskihelkondi ning oletatavasti ka Rannu, Puhja, Sangaste-Karula, Võnnu, osa Räpina alu. XV–XVI saj nimetati Ugandiks (sks Uggn) Emajõest lõunas asunud adrakohtunikuringkonda. M. Veske, kes pidas Ugandi nime Ung-algulisi kirjapanekuid vigaseiks, etümologiseeris nime algusosa uga = ugalane ’tömp, vaimselt loid inimene’, nime lähtekohaks olla eesti omadussõna ugana ja maakonnanimi läheks tagasi kujule *Ugania. Ugau-algulistest kirjapanekuist on lähtunud J. Mägiste, kes on pakkunud nimevasteks liitega kesksõnavormid *ugavene ja *ügavene tegusõnadest ugama, ügama ’segaselt rääkima, pobisema, pudistama’. L. Vaba on osutanud seisukohale, et ü-algulise kesksõnatuletise *ügavene oletamine on ülearune, sest maakonnanime läti nimevastes Igaunija ’Eesti’, igauns ’eestlane’ on u asendamine i-ga selles positsioonis läti keeles reeglipärane. Murretest on tuntud ugalane ’võõriti keelt rääkiv (inimene), võrukeste pilkenimi’, ’sõnakehv taipamatu inimene’ ja ugalaste ’võõriti’, ugalad keelt ’imelikku keelt’. Pole selge, kas murretest registreeritud sõnad on tekkinud kohanime alusel (Ugandi elanike keelemurde erinevuse põhjal) või on kohanimi tekkinud samal põhjusel üldsõnast. Murdenäited on kõik pärit aladelt, kus murre erineb tugevasti (Wiedemann annab siiski sõna ugalane kohamääratluseks Tartumaa), kusjuures J. Mägiste pakutud tegusõnu ei ole registreeritud kuskilt. Peale selle on Mustjalast kirja pandud uga ’okas’. V. Reimani Ugandi, õieti Ugamaa, Uhandi vasteks pakutud ’ohakamaa’ ja sõna ugalane tähenduse ’ohaka- ehk okka- ehk odamees’ välistas juba J. Jõgever. Vähem on seni tähele pandud Ung-algulisi nimekujusid, Veske eeskujul on neid ilmselt peetud vigaseiks. Neile võiks vastata sm unka ja junka ’rull’, vrd junko ’vettinud puu’, junkku, junku ’vees või soos olev hagu, mahalangenud puu, vettinud puu, tuulemurtud puu, millel juured osaliselt maast väljas, juurtega üleskaalutud känd’, millega on seostatud ka vadja uŋka, algtähendusega ’palk, puupakk’. Kui sellest tähendusväljast lähtuda, siis oleks nimi sisult lähedane Sakala maakonna nimele ja oleks seostatav maaviljelusega. R. Grünthal on esitanud Ugala slaavi etümoloogia, nimi on tema arvates tulenenud vanavene tüvest *ug ’lõuna, lõunamaa, lõunatuul’. Eesti keeles oleks laentüvi allunud astmevaheldusele (Ugandi ~ Oandi). Slaavi etümoloogia puhul oleks Ugala ~ Ugandi kõrvutatav niisuguste kohanimedega nagu Põhjala. Vrd Sakala. – MK
Alvre 1985: 96; EKMS: III, 1287; Grünthal 1997: 211; HLK: 100, 106, 126; Mägiste 1970a: 74; Reiman 1909: 184; SKES: I, 123–124; Tarvel 1968: 593; VMS; Wd