[KNR] Eesti kohanimeraamat

Anijala2 [ani‿jala] ‹-`jalga ~ -sse› Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Adila mõis), 1586 Hanegalck, 1725 Hannyalla Hans (vabadik), 1798 Anijalla, 1844 Annikül.  C2
● Anijala vabadikukohast arenes küla XVIII saj lõpuks. 1977 liideti Pihali külaga. Nime lähteks näib olevat talupoja lisanimi. – PP
Mellin; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 257; Schmidt 1844

Kadila ‹-sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1281 Koddiel (küla), 1586 Cattelono, Cattelaw, 1645 Kaddell, 1726 Kaddila.  A1
● Balti kohaleksikoni (BHO) ja P. Johanseni viidatud kohas (LUB) esineb a-st 1281 siin toodud nimekuju. Ilmselt on P. Johansenilt pärit samastus siiski õige, sest külanimi esineb koos Veadlaga (Johansenil Vætele, LUB-s Vaetele). Samuti võis Johansen, kes oli ehk tutvunud käsikirjalise dokumendi endaga, lugeda sealt välja nimekuju Kadiel, mille esitavad ilmselt Johanseni järgi ka BHO ja ENE. LUB kirjapanek on tõenäoliselt vigane, see eeldaks hilisemat kuju *Kodila. Kadila lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd islandi ja norra Katla, Ketill, rootsi Kætil, soome Kattilus. Kadila asukoht on XX saj II poolel nihkunud põhja. Ajalooline Kadila küla liitus millalgi enne 1970. a-id ↑Veadlaga, moodustades praegu selle lääneosa. Külast u 2 km põhja pool olnud endine Assamalla sovhoosi asula kujunes 1960. a-tel uueks Kadila külaks, kuhu ehitati korterelamud, kuivati, sigalad, veiselaudad ja töökoda. Vrd Kadja, Kadjaste, Veadla. – MK
BHO: 162; Joh LCD: 45, 819; LUB: I, 475; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 249; SPK: 143

Katase ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kataste Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Alajõe vallas (Tärivere mõis), vn Ка́тазна, 1419 Kattys (küla), 1586 Kattus, 1796 Kattas.  A3
● Küla, mis enne Iisaku khk iseseisvumist oli arvatud Viru-Jaagupi kihelkonda, on kuulunud Kohtla mõisa alla, varem ka Aidu mõisa alla. Veel XVIII saj oli küla jaotatud mitme mõisa vahel (Pagari, Sompa, Mäetaguse). Nime tähendussisu jääb ebaselgeks, võimalik, et tegu on isikunimest lähtunud ne- : se-sugunimega, vrd sm Katinen, või ka omastavalise vormiga sõnast *katainen ’kadakane’. Vrd Kata. – MK
Joh LCD: 184, 329, 517; Moora 1964: 41–42, 84; Rev 1586: 13

Kehila ‹Kehila ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1570 Keuell, 1696 Kehhala, 1798 Kähhila.  B3
● L. Kettunen on Kehala nime pidanud tuletiseks sõnast keha, mis on võinud esineda isikunime või selle osana. Sõna tuleks kõne alla ka Kehila puhul, vrd Eestis XV saj isikunimed Keue(n), Keuepoicke. – MK
EO: 72; Mellin; SK I: 93; Stoebke 1964: 37

Koela [`koela] ‹-sse› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Lääne-Nigula kirikumõis, Taebla mõis), 1228 Quevele (jagati piiskopi- ja eravalduseks), 1515 Koyvel (mõis), 1597–1598 Koyels by, 1798, 1913 Koila.  A4
● L. Kettunen on mitme Eesti Koila nime puhul rekonstrueerinud *Kohila või *Kojila ja toonud vasteks sõna kohil või kohel ’lahtine, logisev; kohev, kobe, lõtv’, millest oletab isikunime. Siiski toob ta märkimisväärsena ära ka P. Johanseni tähelepaneku, et kolm Koilat ja Kohila asuvad jõgede ääres, mis viib mõtted sõnale kohisema, kohin + liide -la. Koelagi ei jää Taebla jõest väga kaugele. Koelaga on 1977 liidetud Kopli küla (1855–1859 Копле küla, 1871 Kopli talud, 1970 Kopli II). Vrd Koila. – MK
BHO: 243; EAA.1.2.932:55, L 55;  EAA.298.2.71, L 2; EO: 76–77; Joh LCD: 442; KNAB; Schmidt 1871

Kohala ‹Kohala ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Tolks, 1489 Tolckes (küla ja mõis), 1732 Kohhala (mõis).  C3
● Mõisast on teateid 1489. a-st. 1920. a-test Kohala asundus, al 1977 küla. Liitmistega hõlmas 1977 Kohala ka vana Kohala küla mõisast edelas, ent 1997 eraldati see ↑Kohala-Eesküla nime all. Mõisa eestikeelne nimi pärinebki varasemalt külalt, mis osteti Toomla mõisalt XVI saj. Kohala mõisa saksakeelne nimi Tolks viitab algsele külale (1241 Tolkas), mis vahemikus 1726–1744 mõisastati. Kohala piiresse kuulub praegu Vanamõisa küla (1726, 1796 Wannamois, u 1900 Ванамойза), mis liideti 1977. Kohala lõunaosa nimetatakse endise kõrtsi järgi Lambasabaks; P. Johanseni järgi asus seal varem *Määri küla (1241 Mauris, 1520 Meggers, 1694 Meyers). Vrd Koila, Kohala-Eesküla. – MK
Bfl: I, 365; BHO: 600; EO: 77; Joh LCD: 461–462, 498; KNAB; Mellin: 121; Rev 1725/26 Vi: 121

Kohala-Eesküla [kohala-`ees‿küla] ‹-`külla› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Kohala mõis), 1241 Kwalæ (küla), 1489 Coall, 1796 Kohhala, u 1900 Кохала.  C3
● Kohala küla nimetati Kohala-Eeskülaks 1997, enne seda 1977–1997 moodustas ta Kohala asundusega ühise Kohala küla. Nime kirjapaneku juures on mainitud XIII saj vasall Albern de Kokæl, kelle lisanimi võib olla samuti Kohala varasem nimekuju. P. Johansen on lisanime samastanud VNg Koilaga. Kohala küla osteti Toomla mõisalt (Thomel) XVI saj mõisale, mille saksakeelne nimi oli Tolks, ning eesti keeles kandus Kohala nimi järgnevalt üle ka mõisale. L. Kettunen, kes on ekslikult küla paigutanud Paidesse Järvamaale, on nimele võrdluseks toonud koha (tegusõnast kohama), koha ’hahk’ ja koha ’kohakala’ (sm kuha). Vana la-liitelise kohanime algusosa võinuks olla isikunimi ja linnunimetused esinesid läänemeresoomlastel isikunimedena. Soome Kuhala aluseks on peetud kalanimetust. Vrd Kohala, Koila. – MK
EO: 77; Joh LCD: 461–462; KNAB

Kohila ‹-sse› Hag – alev Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Koil, 1241 Koil, Koylæ (küla), 1438 Kogell, 1535 Koygell.  A2
● Kohila mõisast on teateid 1438. Küla kadus mõisa kõrvalt XVII saj lõpuks. 1893 asutati Kohila mõisasse puupapivabrik ja pärast raudtee valmimist ehitati 1907 paberivabrik, mille juurde tekkis XX saj algul alevik. 1945 muudeti Kohila aleviks, 2002 liideti Kohila vallaga. L. Kettunen tuletab nime sõnast kohil või kohel ’kohe(da), kohev’, kuid peab tõenäoliseks ka P. Johanseni oletust, kes seob nime sõnaga kohisema (Kohila ja Koila asuvad suurte koskede lähedal). Kohilat on XX saj alguses raudteejaama järgi nimetatud ka Kapa-Kohilaks (sks Kappakoil), nime esimene pool viitab Kapa kõrtsile (1798 Kappa). Vt ka ↑Masti. – PP
Bfl: I, 167; ENE: IV, 49; EO: 76–77; Joh LCD: 440–441; LCD: 41r, 41v; Rev 1725/26 Ha: 248

Kohtla [`kohtla] ‹`Kohtla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Kochtel, 1419 Kochtel (mõis).  A3
● Kohtla mõis oli rajatud varasema küla (1241 Odris) kõrvale, 1419 on mainitud nii mõisat (Kochtel) kui ka küla (Oddrys). Vana nime on mainitud veel 1811 (Df. Kochtell oder Odarikülla), kuid 1844 on küla üksnes Kohtla nimega. Hiljem on kohapeal küla kutsutud lihtsalt Vanakülaks. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus. Kohtla mõis ja suur osa asundusest sattus Kohtla alevi moodustamisega 1945 selle koosseisu, tänapäeval on osa ↑Kohtla-Nõmmest. Ülejäänud Kohtla asunduse talud ja Vanaküla liideti 1977 Kohtla külaks. Kohtla nimest on L. Kettunen moodustanud algvormi *Kohtala(n), *Kohtela(n) ja pakkunud vasteks koht : koha (sm kohta) ja kohtlane ’aus, õiglane’. P. Johanseni arvates põhineb muinasküla Odris nimi isikunimel Oteri. L. Kettunen on selle lähtekohaks pidanud pigem isikunime Udri (1583 Udri oder Otters) või viljanimetust oder : odra. Kohtla küla, mõis ja raudteejaam on andnud esiosa Kohtla-Järve linna nimele. – MK
EO: 88; EVK; Joh LCD: 517

Kohtla-Nõmme [`kohtla-nõmme] ‹-le› Jõh – alev Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 omaette vald.  A3
● Kohtla-Nõmme tekkis 1930. a-tel ühingu Gold Fields töölisasulana Kohtla asunduse maile, nimetati 1945 Kohtla aleviks, allutati 1947 Kohtla-Järvele ja liideti sellega 1959. Paika nimetati siis Kohtla linnaosaks, ajuti ka juba Kohtla-Nõmmeks. 1990 lahutati uuesti Kohtla-Järvest Kohtla-Nõmme alevi nime all. Pärast haldusreformi, millega alevid omavalitsusüksustena kaotati, sai Kohtla-Nõmme al 1993 ühtlasi vallaks. Nimi pärineb Kohtla mõisalt + talunimest Nõmme. – MK
ENE-EE: IV, 628; KN; KNAB

Kohtla-Uueküla [`kohtla-uue‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Kohtla mõis).
● Küla moodustati 2023. a põhiliselt Kohtla-Nõmme alevi osast, mis jääb raudteest põhja poole. Nimi on pandud vastandina Kohtla-Vanakülale (ametlikult Kohtla küla). – PP
Märkus. Uus artikkel. 2024-12-16T03:54:54.

Koila1 [`koila] ‹-sse› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1241 Kogæl (küla ja veski), 1688 Koillküla.  B3
● Põlisküla, oli 1977–1997 Koogi küla osa. L. Kettunen oletab, et Koila nimi (ka Simunas ja Viru-Nigulas) võiks olla algselt *Kohila või *Kojila ’kohev’, kuid lisab siis Hageri Kohila, rõhutades, et -la pole neis kohanimeliide, vaid sama -la, mis sõnas räbal : räbala. P. Johansen on lisanud olulise tähelepaneku, et kõik neli küla asuvad jõe ääres ja võivad seega olla seotud sõnaga kohin, millele on liitunud -la. E. V. Saksa arvates on Jõelähtme Koila paiknemine Jägala jõe ääres juhuslik kokkusattumus, sest teiste läheduses jõge pole (Simuna Koila asub isegi mäe otsas) ja seega nad ei saa ka veekohina järgi nime saanud olla. Tema arvates on nimed tulnud sõnast kogu, nii nagu Kogula ja Kogela nimes, mis on tähistanud vana hõimu kogunemiskohta. Ükski neist etümoloogiatest pole usutav, samuti võivad nimed olla eri päritolu. Jõelähtme Koila nimes pole varasemate kirjapanekute alusel pruukinud h-d ollagi. Vrd Koela. – MJ
BHO: 243;  EAA.1.2.C-III-8; EE: IV, 927; EO: 76–77; Joh LCD: 448; LCD: 45v; Mellin; Saks 1974: 54; Wrede 2006: 48

Koila2 [`koila] ‹-sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Koil, 1241 Kogelæ (küla).  A4
● Mõisat on mainitud 1528 (Koeygell). Mõis ja küla asuvad kahe jõe, Salla jõe ja hilisema Koila peakraavi vahelisel kõrgustikul. 1726 on Salla mõisa all mainitud küladena Lay Koyl ja Koyl. *Lai-Koila võeti mõisamaaks ja küla pillutati laiali. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale Koila asundus, mis 1970. a-teks oli külaga liitunud. Võimalik, et nime XIII saj üleskirjutuses väljendab g sulghäälikut, mitte j-i. Sel juhul võis la-liitelise külanime algusosa lähtuda isikunimest, vrd Kogge, Koggi. Vrd Koila1, Koila3. – MK
Joh LCD: 438–439; Rev 1725/26 Vi: 220

Koila3 [`koila] ‹-sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis), 1241 Kokæl (küla), 1296 Cokgele, 1479 Koggel, 1498 Koigel, 1744 Koil.  A3
● 1977–1997 oli Kurna osa. VNg Koila küla on arvatavasti andnud nime Koggele või Coyele aadlisuguvõsale, sest Taani hindamisraamatus on mainitud vasalli Albern de Kokæl, lisanime on P. Johansen samastanud siinse Koilaga. Ilmselt oli külanimes XIII saj sulghäälik, st nimekuju oli *Kokila või *Kokela. Sel juhul olnuks -la ees ilmselt varakult laialt levinud isikunimi, mis kujul Cock(e), Kocke, Cockes, Koeck, Koeke on jõudnud dokumentidesse. Teisi nime seletusvõimalusi on käsitletud üle-eelmises nimeartiklis. Vrd Koila1, Koela. – MK
EAN; Joh LCD: 441; KNAB; Stoebke 1964: 38, 39

Kolila ‹-sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Käpla mõis, Ridala kirikumõis, Sinalepa mõis), 1739 Kollil (küla), ? 1798 Koddil, 1844, 1858 Kollila, 1923 Kolila.  C1
● Küla on kuulunud Sinalepa mõisa alla, varem aga tõenäoliselt Võnnu mõisa Jõesse kõrvalmõisa alla, kui viimane oli iseseisev mõis (külanimega on samastatav vigane kirjapanek 1726 Dollil, vrd 1739 Kollil). Külas on ↑Ridala kirik ja kirikumõis, 1977–1997 oli Kolila ametlikult Ridala osa. Külanimi on ilmselt la-liiteline, algusosaks isikunimi, vrd vanu nimesid Mats Kolle (1564), Kollewayte (enne 1479). Nimega on võrreldav ka sõna kolju (kollu, kollo, koli) ’kõrgem koht, mäenukk’. Vrd Kolli, Kollino. – MK
EAA.3.1.474:563, L 565p; EAA.1864.2.X-300:17, L 18p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 182; Schmidt 1844; Stoebke 1964: 39; VMS; ÜAN

Koovälja [`koo‿välja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Kuo‿välja Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Sõmeru mõis), 1780 Kowellie (küla).  C4
● 1726 on Sõmeru mõisa küla Ny Dorff ’uusküla’ all märgitud talupoeg Kohwelja Laur ja Katku küla all Kowelja Mart. Sajandi lõpul oli lisanimi saanud juba külanimeks: Sõmeru mõis ostis Kohala mõisalt 1780 Koovälja küla (Kowellie). 1796 olid Mellinil *Uusküla (Uuskülla) ja Koovälja (Kowälja) eraldi külad, esimene paiknes Aluverest lõunas. Koovälja nimi pärineb loodusnimest, vrd kubu : koo + väli : välja. Kooväljaga on 1977 liidetud Lõuta küla (u 1900 Леута). ¤ Koovälja väljadel on kevaditi palju koovitajaid olnud. Sellest saanudki küla omale nime. (1968) – MK
BHO: 253; KN: 1968; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 122

Käva ‹-le› Jõh – Kohtla-Järve linnajagu Järve linnaosas (Kohtla mõis).  A3
● 1925 asutati Käva külla põlevkivikaevandus, 1946 läks Käva loodava Kohtla-Järve linna koosseisu. Paikkonnas olevaid tööstusalasid on nimetatud Käva-1 ja Käva-2. Linnajagu hõlmab elamupiirkonda, aedlinna, tööstusala ja kunagist küla (praegu Vana-Käva). Nimi pärineb Käva küla nimest, mida omakorda on samastatud talunimest (1658 Cobba) lähtunud Kohtla mõisa küla nimega (1726 Kobba). 1420 oli alal heinamaa nimega Kepe. Nime häälikuline areng ja tähendussisu on ebaselge, seda on püütud ühendada sõnaga käba (käva, keba), mis tähendab nii käbi kui ka võrgukäba. Sel juhul jäävad arusaamatuks o-lised nimekujud. – MK
Bfl: I, 134; ENE-EE: V, 314; Paucker 1852: 91; Reimaa 2007: 190–192; Rev 1725/26 Vi: 183

Laisari ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Laisaare Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Adila mõis), 1677 Laysaar, 1725 Laisar.  C2
● Liideti 1977 Pihaliga. Nimi pärineb sõnadest lai + saar. Kaugemaid lõunapoolseid talusid (Üldru jt) nimetatakse ka Tagakülaks. – PP
EAA kinnistud; Rev 1725/26 Ha: 256

Masti ‹-le› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas.  A2
● Masti küla moodustati 1977 neist Kohila asunduse (asundi) taludest, mis jäid Kohila alevi piirest välja. Nimi on pandud sealse kohaliku telemasti ja raadioreleejaama järgi. – PP
KNAB

Pukamäe [puka‿`mäe] ‹-le› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas (Tohisoo mõis).  A2
● Mõisasüdame ümber kujunenud Tohisoo asundus nimetati 1939. a paiku Pukamäe külaks, nimi pärineb loodusnimelt Pukamägi (kohanimekartoteegi andmeil asub Saueaugu talu põllul) või Pukamäe kõrtsilt. Hiljem liideti põhjapoolsed talud, sh Tohisoo mõisakoht Kohila aleviga. 1977–2008 oli Lohu küla osa. – PP
ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); EVK; KN; KNAB

Päevati ‹-sse› Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Kohila mõis), 1637 Pæwato Tonno (Kohila mõisas), 1725 Pawato Hans, Pawato Thomas, 1871 Päwa.  A2
● Küla kujunes XIX–XX saj vahetusel, varem oli talurühm. 1977 liideti Aandu külaga. Nimi koosneb sõnadest päev ja ehk *tee. Vrd Tagadi ja Kirikuti talud Adila mõisas. Harva on nimetatud ka Kohila külaks (ajalooline Kohila küla asus mõisa lähedal). – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 60; KN; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 248; Schmidt 1871

Rajala ‹-sse›, rahvakeeles varem `Teo‿küla Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Pahkla mõis).  B2
● Mõisa moonakamajad, Pahkla asunduse osa, mis 1939. a paiku sai Rajala nime selle järgi, et asunud Tuhala valla piiril. 1977 liideti Pahkla külaga. – PP
ERA.14.2.713 (Kohila vallavalitsuse kirjad 28. II ja 2. III 1939); KNAB

Revinu ‹-le› Jõh – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kukruse mõis), 1241 Reuanal (küla), 1346 Reyuenalle, 1410 Revinal, 1844 Rewwino.  B3
● Põlisküla oli P. Johanseni järgi kadunud täielikult XIX saj. Ta määras selle asukohaks Kukruse ja Edise mõisa vahel oleva mõisapõllu Edisest põhja pool, mille nimi oli Vanaküla väli. 1922 on sealkandis mainitud Käbala küla. Naabruses olevat Kukruse mõisa põldu tunti nime all Revino väli ja 1920. a-tel tekkis sinna asundus, mille üks talu sai Revino nime. 1939. a kavandati Kukruse asunduse nimeks muinasnime põhjal Reva. Plaan ei teostunud, küll aga on 1945. a nimekirjas Revino küla, hiljem 1970 Revinu. 1977 liideti see Kukruse külaga. Esmamainingut võib analüüsida mitmeti. P. Johansen on selle ära toonud nende nimede hulgas, mille lõpuks on -nal. Ta mainib, et enamik selle lõpuga kirjapanekuid pärineb Virumaalt (14st 10) ja tähistab vanemaid asulaid. Nimelõpu n võib pärineda omastavast käändest, seega oleks nimi võib-olla ühendatav tüvega reba : reva (vrd reba-ne, talunimed Revaste, Revasturu). Esmamainingu järgi ongi teises silbis a. Osis -al tuleneb P. Johanseni arvates sõnast ala ’alune, all olev’. Enamasti on kirjapanekute lõpp -nal tänapäeva nimedes andnud -na, ka Revinust on olemas na-lisi kirjapanekuid (1585 Räuina, 1615, 1694 ja 1744 Revina, 1726 Rawwina). 1508. a Reuinoya võib olla rööpnimi, millel on ehk oma osa hilisema o-lise või u-lise nimekuju tekkel. Käbala külaks nimetati Kukruse mõisatööliste maju, hiljem asundusküla osa, mis pärimuse järgi olevat nime saanud perekonnanimest. 1660 on Jõhvi khk Järve mõisa all mainitud küla nimega Kebbel, ka on lisanimi Kebbala Virumaal esinenud XVIII saj (Simunas 1716 Kebbala Ado). Vrd Revala. – MK
EAA.3.1.451:203, L 139; EAA.858.2.2456; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 290–291, 576; KN; KNAB; Reimaa 2007: 196

Roodu ‹-le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kohtla mõis), 1712 Roddo Michel, Roddo Jörry (talupojad Kohtla mõisas), 1716 Rodo Michel, Rodo Hinn (talupojad Kohtla mõisas), 1871 Rodo (küla), 1913 Родо (asula).  A3
● Külana uuesti nimekirjas 1970. Nimega on P. Johansen samastanud kirjapaneku a-st 1373 (wo das Flüsschen [dat Syp] abwährts geht bis in Rote). On väike võimalus, et kirjapanekus pole tegemist jõenimega, nagu „Brieflade“ register, Johansen ja Balti kohaleksikon (BHO) oletavad, vaid küla nimega, kust jõgi läbi voolab. Roodu ehk Kohtla jõge on kindlasti mainitud 1549 (Rottischer Bach) ja 1536 on mainitud veskit, mis asus ilmselt samal jõel kohas, kus ta ühineb Purtse jõega (Radogegghe). Johansen on käsitlenud jõenime ühenduses Lüganuse ja Kohtla vahel Purtse jõest idas asunud muinasküla nimega (1241 Rodickæ). Küla nimi esines viimati Lüganusel XVII saj lisanimena (Rodicka Hans). Praegune Roodu küla on tõenäoliselt pärinud oma nime jõenimest, mis omakorda oli vist mõjutatud muinasküla nimest. Viimasele on L. Kettunen oletamisi vasteks toonud rood : roou, roo (root : roodu) ’roots(u)’. Tuletise *Roodiku puhul oletab ta isikunime. Vrd roodikas ’roigas’. Tähelepanuväärselt 1583. a kirjapanek külanimest ongi Royka, vrd 1427 mõisana Rodeke. – MK
BHO: 507; EAA.3.1.451:231, L 164p; EO: 21; Joh LCD: 577; LUB: VII, 627; Schmidt 1871; VMS

Servaääre [serva‿ääre] ‹-`äärde› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kohtla mõis).  A3
● Külana nimekirjas 1970. 1977–1997 oli Kohtla osa, mille tütarküla Servaääre ongi. 1850 oli Kohtlas pärimuse kohaselt suur tulekahju, pärast mida parun Stackelberg oli otsustanud talud hajutada. Vastu Sompa mõisa piiri mõõdeti 1874 välja krundid. Küla lõunapoolset osa on nimetatud ka Servaaru külaks. Olgu märgitud, et rahvasuus on tulekahjut peetud üldiselt talumaade kruntimise põhjuseks. Servaääre on sisukorduslik nimi (’ääreääre’). – MK
EAN; KN; KNAB; Koppel

Suttermu [`suttermu] ‹-sse›, kirjakeeles ka Suterma Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Aa mõis), XV saj algul Suttenhyrmo, 1650 Sutterma, 1796 Sutterma (karjamõis ja kõrts).  A2
● Küla on 1977. a-st ametlikult Saka osa. Varem karjamõis, 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nimi oli kaheosaline, algusosa on lähtunud tõenäoliselt sõna susi ’hunt’, ’nõeluss’ mitmusevormist, järelosa oli hirm : hirmu. Sõnaühend võis olla isikunimi. Vrd Sutlema, Sutlepa. – MK
BHO: 570; EAN; Mellin

Tagadi ‹-le› Hag – küla Harju maakonnas Saku vallas (Kohila mõis), 1548 Taggan, 1637 Taggada Perre Matz, 1725 Tackade Jürgen.  A1
● Kohila kaugeimas põhjasopis asunud talud, mis XIX saj lõpuks moodustasid omaette küla. Nimi pärineb ehk sõnadest taga + tee (kihelkonnas on ka teisi ti- või di-lõpulisi nimesid sama päritoluga, vrd Päevati, Kirikuti talud Adila mõisas). Praegustesse külapiiridesse kuulub 1977. a-st ka vana ↑Kurtna küla (kuulus Kurtna mõisale) ning Männiku. Viimane jagunes varem kaheks: omaette mõisana XVIII saj alguses olnud Männiku-Kurtna lõuna pool (1471 talu Mennekokorthen, 1725 Mönnikokurtna, liideti hiljem Tohisoo mõisaga) ning Kurtna mõisale kuulunud *Lepiku-Kurtna (1725 Leppikokurten) põhja pool. – PP
Bfl: I, 290; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 60; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 245, 248, 251; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 2, 1544:7

Tohisoo [tohi‿`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Tohise ~ Tohisu Hag – paik Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Tois, 1241 Tois (küla), 1298 Thoyz, 1732 Tohhise m.  A2
● Tohisoo mõis rajati XVII saj keskel. Toisi-nimelist aadlisuguvõsa on mainitud a-st 1298. Küla asus Keila jõe idakaldal mõisast põhjas, a-ks 1844 oli ta kadunud ning tekkis uuesti asundusena 1920. a-tel. Hiljem on asunduse põhjaosa liidetud Kohila aleviga, lõunaosa moodustab ↑Pukamäe küla. Nime järelosaks on A. W. Hupeli järgi kujunenud -soo, ent rahvasuus on ka -se, mis viitab ne-liitele. Sel juhul oleks loogilisem nime siduda sõnaga tohine ’kasetohust tehtud’, tohik (kasetohik). Tohisoo nime all on tuntud ka Kohilast loodes paiknevat Saku küla, mis kuulus Tohisoo mõisale (↑Vilivere). – PP
EO: 195; Joh LCD: 621–622; LCD: 41v; Thor-Helle 1732: 312; Wd

Unukse ‹-sse ~ -le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Unnuks, 1241 Vnox (küla), 1543, 1667 Unnas (küla ja veski), 1844 Unnuks.  A3
● Ajalooline külatuumik asus lõuna pool veskit Suurekivi oja ääres. Hiljem tekkis talusid Koila jõe idakaldale veskist põhja pool. Küla on kuulunud Vasta mõisa alla, ajuti ka Mallale ja Koogule. Veski juures on olnud karjamõis. Eraldati Koogust omaette mõisaks vahemikus 1782–1795. Nime lähtekohana on L. Kettunen näinud oletatavat isikunime *Unnus, ta toob võrdluseks ka soome kohanime Unnu-kka ja isikunimed Untamo, Unto. Nime lõpp -kse on murdepärane omastav s-sõnadest. Unuksega on 1977 liidetud Adrika küla (u 1900 Адрико) ja osa Orgu külast (1913 Оро). – MK
EM: 73; EO: 196; Joh LCD: 633–634

Vanakubja [vana‿kubja] ‹-le› Mus – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas (Mustjala kirikumõis), 1798 Wannakubja.  C2
● Küla oli Mustjala tütarküla, hüütakse ka Mustjala-Kirikukülaks, sest kuulus kirikumõisale. 1977–1997 oli küla ametlikult Mustjala osa. Vanakubja on nime saanud talupoja lisanime järgi. Vanakubja eraldi osad on Kohula (idas) ja Taguküla (läänes). – MK
BHO: 647; EAN; KN; KNAB; Mellin; Saaremaa 1934: 680

Visja [`visja] ‹-le› Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Pahkla mõis), 1433 Visne, 1468 Viscry, 1725 Wissia.  B2
● XV saj oli põlisküla Angerja mõisa järgi. 1977 liideti Pahkla külaga. Nime päritolu ei ole selge. – PP
Bfl: I, 158, 275; Rev 1725/26 Ha: 244