[RKS] Kuusalu rannakeele sõnaraamat

haar <haara, haara>, aar <aara, aara>
1. (puu, oksa) haru ▪ Monel männül on oitegi jämejäd haarad, ega nie tormi ei karda Pärispea; Üks puu, kakstoist aara, igäl aaral neli pesä, igäss pesäss seitse muna, igäl munal üks külg must, toine valge Tammistu (mõistatus) (= aasta, kuu, nädal ja ööpäev) || ▪ Ohja haar Tapurla Ohja haru
2. (esemete osa) haraline ots ▪ Ankuri haar Tapurla; Krutsigu (konksu) aar jäi uidu taha kinni Tammistu
3. suund ▪ Igaüks läks ise oma aara Kaberneeme; Eks se kiel ole mend jo sidä aiga ka suotu toisele haarale Pärispea
4. piltl ▪ Ei old tämäst haara Pärispea (asja, kasu); Tühi tiedäb kus jo sen otsad ja aarad on Tammistu Tont teab, kus juba selle otsad ja harud on