[MUL] Mulgi sõnaraamat

.aame <aia ~ .aade, aa, impers aias ~ aets> , .aama <aia ~ .aada, aa>
1. ajama, teatud suunas liikuma sundima, midagi tegema sundima ▪ aa kari mõtsa! aja kari metsa! || .jõrri ~ .naidu ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mis sa aat ilmaaigu oma naidu! mis sa ajad ilmaaegu oma jonni!; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina); .purri .aame puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; taga .aame taga ajama, järel jooksma ▪ ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv piltl (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda); .toime .aame korda ajama, korda tegema ▪ kik´k asja om toime aet kõik asjad on korda aetud; .törri .aame oma joru ajama ▪ vanamiis ai pääle oma törri, es kulle kedäki vanamees ajas peale oma joru, ei kuulanud kedagi; undi|.ändä .aame veimevaka jaoks ande korjama; .vissi ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema; jonni ajama ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; ta ai kikk sii aig oma ürri ta jonnis kogu aeg
2. lükkama, tõukama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; suur tuul´ olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vrd lükkäme, .tõukame
3. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vrd tasandeme
4. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade! aja mulle lõngad nõela taha!. Vrd .lük´me, .survme, .top´me1
5. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vrd piluteme, .õmleme
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga! aja need püksid jalga!. Vrd .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täüs kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja haruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vrd kõrraldeme, tegeme

.in´me <.inni, inni> Hel
1. inisema. Vt iname, iniseme, üniseme
2. jonnima ▪ mis sa iki innit, egä sii ei avite mis sa ikka jonnid, ega see ei aita. Vrd .jon´me, .nääkme2, .pun´me1

.jon´me <.jonni, jonni> Trv Hel kiusu ajama, kiuslema; jonnima ▪ lait´s akas´ jon´me laps hakkas jonnima; mulgi jon´n om jumalest ant, siiperäst nii üleaidse jonnive mulgi jonn on jumalast antud, sellepärast need naabrid ajavad kiusu (teineteisega). Vrd .in´me, .kiusleme, .nääkme2, .pun´me1

.kiusleme <kiuselte, .kiusle> kiusu ajama, jonnima ▪ mis te iki miuge kiuslede mis te ikka ajate minuga kiusu. Vrd .in´me, .jon´me, .nääkme2, .pun´me1

.nääkme2 <.nääku, näägu> Krk naakuma, nääksuma; jonnima ▪ ei jõvva sedä nääkmist ärä kullete ei jõua seda nääksumist ära kuulata; lait´s nääk pähle laps muudkui jonnib. Vrd .in´me, .jon´me, .kiusleme, .nääksmä, .pun´me1

.pin´me ~ .pin´ma <.pinni, pinni>
1. pinnima, teravaks või õhemaks taguma rauda; pingutama ▪ vikat´ om vaja ärä pinni vikat on vaja ära pingutada; ommuku ku niitmä minnäs, sis kuulet ku pinnitse Trv hommikul, kui niitma minnakse, siis kuuled kuidas pinnitakse. Vrd pinguteme
2. piltl peale käima, välja pinnima ▪ mis sa mut pinnit mis sa mind pinnid; kikk ma väl´lä pin´se, kon ta olli kõik ma välja pinnisin, kus ta oli

.pun´me1 ~ .pun´ma2 <.punni, punni>
1. punnima, jonnima ▪ ta akas´ vastu pun´me ta hakkas vastu punnima. Vrd .in´me, .jon´me, .kiusleme, .nääkme2
2. pusserdama, vusserdama ▪ sii sukk om küll kokku punnit see sokk on küll kokku pusserdatud. Vrd lösserteme, pusime, pusserteme, vusserdeme

.tön´me <.tönni, tönni> Krk tönnima ▪ mis te nüid egä asja pääle tönnide siin! mis te nüüd iga asja peale tönnite siin!. Vrd .ik´me, .pil´mä, .rüük´me, .töinäme, vesisteme

urgitseme <urgitse, urgitse>
1. urgitsema, koukima ▪ küll sii urgitsep sääl augu man küll see urgitseb seal augu juures; peremiist pernaist urgitsev kateksi lätte man peremeest perenaist urgitsevad kahekesi allika juures. Vrd .kouk´me, kudisteme1, .kuuk´me, .ur´kme1
2. piltl pärima, pinnima ▪ küll ma urgitsi ja tahtsi täädä, aga ta es ütle kedägi küll ma pinnisin ja tahtsin teada, aga ta ei öelnud midagi
3. piltl tagaselja tegutsema, susima ▪ nemä iki urgitsive salaksi nemad ikka susisid salaja

.vougme <.vougi, vougi> Krk
1. siristama; vuhistama ▪ ku päe läit´s luuja, sis akassive sitigu vougme kui päev loojus, siis hakkasid sitikad siristama; venel sedäsi vougvet venelastel niimoodi vuhisevat (vene lennuki häälest). Vrd siristeme, vuhisteme
2. nutma, tönnima ▪ muutku voug üttepuhku muudkui nutab ühtepuhku. Vt .ik´me, .pil´mä, .tön´me