[MUL] Mulgi sõnaraamat

õhk1 <õhu, .õhku> hrv õhk, hingus ▪ õvven olli ää värske õhk õues oli hea värske õhk; pane sõnna, kus tuule õhk pääle putus! Krk pane sinna, kuhu tuuleõhk peale tuleb!; tal om vähä õhku sehen, elu loodust ääp ei jole tal on vähe õhku (hinge) sees, elulootust enam ei ole (surijast). Vt en´g1, luh´t2