[MUL] Mulgi sõnaraamat

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama, teatud suunas liikuma sundima, midagi tegema sundima ▪ aa kari mõtsa! aja kari metsa! || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mis sa aat ilmaaigu oma naidu! mis sa ajad ilmaaegu oma jonni!; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina); .purri .aame puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; taga .aame taga ajama, järel jooksma ▪ ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv piltl (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda); .toime .aame korda ajama, korda tegema ▪ kik´k asja om toime aet kõik asjad on korda aetud; .törri .aame oma joru ajama ▪ vanamiis ai pääle oma törri, es kulle kedäki vanamees ajas peale oma joru, ei kuulanud kedagi; undi|.ändä .aame veimevaka jaoks ande korjama; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema; jonni ajama ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; ta ai kikk sii aig oma ürri ta jonnis kogu aeg
2. lükkama, tõukama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; suur tuul´ olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
3. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
4. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade! aja mulle lõngad nõela taha!. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
5. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga! aja need püksid jalga!. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täüs kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja haruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

.kimmame1 <kimmate, .kimma> Hls Krk
1. kergelt kinnitama, õmblema ▪ kimma sii koti auk kinni! tõmba see koti auk kinni!. Vt .õmleme
2. halvasti parandama, kortsima ▪ mis sa kimmat kokku ku sa ilust ei õmble mis sa kortsid kokku, kui sa ilusasti ei õmble. Vrd mürsiteme, punime, .punname

.maal´me <.maali, maali>
1. joonistama; maalima ▪ sii maalip ka papre pääle mõnda asja see joonistab ka paberile mõnd asja. Vrd sehkendeme2, sekenteme2
2. välja õmblema; tikkima ▪ nännil om maalit rät´t ja maalit ame vanaemal on maalitud rätt ja maalitud särk. Vrd kirjuteme, .tik´me, värbeldeme

mürsiteme <mürsite, mürside> Krk kortsima, lohakalt kokku õmblema; lappima ▪ rõõvas olli kokku mürsit riie oli kokku kortsitud. Vrd .kimmame1, punime, .punname

paeluteme <paelute, paelude> paelu peale õmblema, paelutama; kaunistama ▪ mis sa neist körtest puha ärä paeludet, jätä mõni ilma paelutemede mis sa neist seelikutest kõigist ära kaunistad, jäta mõni ilma paelteta ka

punime <punide, puni>
1. kortsima, kokku õmblema või nõeluma ▪ suka tahav kinni punide sukad on vaja ära nõeluda. Vrd .kimmame1, mürsiteme, nõglume
2. pusima ▪ mis sa punit selle sõlme man, ega sa valla ei saa Trv mis sa pusid selle sõlme kallal, ega sa lahti ei saa. Vrd .punname

.tik´me1 ~ .tik´mä <tikki, tiki> tikkima, välja õmblema; läbi õmblema ▪ kardulekott olli läbi tikit kartulikott oli läbi õmmeldud; rae tikits iki läbi, mud´u ei kurda kavva, lääp katik krae õmmeldakse ikka läbi, muidu ei püsi kaua, läheb katki; ta tikip padjal kirjä pääle ta tikib padjale kaunistused peale. Vrd värbeldeme

värbeldeme <värbelte, värbelde> Trv iroon välja õmblema, tikkima, kaunistama ▪ sii ame om küll nõnda ärä värbeldet see särk on küll väga ära kaunistatud. Vt .tik´me1, Vrd .maal´me

.õmleme <õmmelte, .õmle> Krk, .õmbleme <õmmelde, .õmble> Trv õmblema ▪ ta mõis´t äste õmmelte ta oskas hästi õmmelda; ta akas´ uut leiti õmbleme ta hakkas uut kleiti õmblema. Vt .kimmame1