[MUL] Mulgi sõnaraamat

.ür´gäme1 <ürjäte ~ ürjäde, .ür´gä>
1. alustama; algama ▪ ma ür´gä laulu ma alustan laulu; sul ei joole muut ku ür´gät ja lõpetet sul ei ole muud, kui alustad ja lõpetad; kinda viir´ om ära koet, vart ür´gä kudame kinda serv on ära kootud, vart hakkan kuduma; üit´s poolik leib om alle söömäte, mis sa sel tervest jälle ür´gät üks poolik leib on alles söömata, mis sa sellest tervest jälle võtad. Vrd akkame, alusteme, nakkame || .otsa .ür´gäme kosjajuttu, laulu jm alustama ▪ kudas kennigi sedä otsa ür´jäs´, ku kos´sul käisive kuidas keegi seda kosjajuttu alustas, kui kosjas käisid; üles .ür´gäme üles võtma; riidu algatama ▪ temä ürjäs´ üles, nüid ma saa laulda küll, ega ma nüid kõrva ei lää tema võttis [lauluviisi] üles, nüüd ma saan laulda küll, ega ma nüüd segi ei lähe; esi ür´gät otsa üles, sõs akkat tõisege kaklem ise võtad riiu üles, siis hakkad teisega kaklema
2. süütama, tuld alustama ▪ ür´gä tuli liidi ala! tee tuli pliidi alla!. Vrd .läitmä, .näitme2, .süüt´me3