[MUL] Mulgi sõnaraamat

ütsik <ütsigu ~ ütsiku, ütsikut>
1. üksik; kaaslaseta, üksi elav ▪ selle maja ta ehit´s joba ütsikun põlven selle maja ta ehitas juba enne abiellumist; ütsik pedäi kasvas tii veeren üksik mänd kasvab tee ääres; sääl ütsik tüdär, sääl oo koduväi ase saia seal [on] üksik tütar, seal on koduväi koht saada
2. eraldi olev, kõrvaline ▪ mõtsa seen ütsik kotus, tõisi talusit ümmer ei ole kõrvaline talukoht metsa sees, teisi talusid ümber ei ole. Vrd kõrumine
3. mõni, harv ▪ kuivage om vili kängu jäänu, mõni ütsik terä koim otsa kasunu kuivaga on vili kängu jäänud, mõni üksik terake [on] otsa kasvanud. Vrd ere

ütsik|päev vt päe