[MUL] Mulgi sõnaraamat

kaal1 <kaala, .kaala> kael ▪ kate kuine kand kaala, viie kuine võtt vitsa piiu kahekuine kannab kaela, viiekuine võtab vitsa pihku || .kaala kaela, peale ▪ uune om kaala vajumen hooned on kaela vajumas (lagunenud hoonetest); kaalan kaelas; koormaks ▪ ta om miul ku veskekivi kaalan piltl ta on mul nagu veskikivi [koormaks] kaelas; .saapa kaal saapa kitsam koht, saapakael ▪ siit saapa kaalast olli kitsa siit saapakaelast olid [saapad] kitsad

kaal2 <kaalu, .kaalu>
1. kaal, asja, eseme raskus ▪ kaal ei ole täüs viil, ma pia manu viil roobitseme raskus ei ole veel täis, ma pean veel juurde roobitsema
2. kaalumisseade ▪ kaalu kausi läükleve nõndagu kuld kaalukausid läigivad nagu kuld
3. kaaluühik (nt linade mõõtmiseks) ▪ olli vakamaa linu mahan, sai kaal linu kui vakamaa linu maas oli, sai kaalu linu

kaal´3 <kaali, .kaali> kaalikas ▪ kaal´e keedets kardule man, lõigats pooles kaalikaid keedetakse kartuli juures (st koos kartuliga), lõigatakse pooleks; mihklepäävä üüse kasuvet kaal´ viil nõnda pal´lu et aavet villatse lõnga katik mihklipäeva öösel kasvavat kaalikas veel nii palju, et ajavat villase lõnga katki (kaalikad kasvavad kuni mihklipäevani, varem ei tasu neid üles võtta). Vrd kaalik2

kaal´4 <kaali, .kaali> , kail´ <kaili, .kaili> sookail (Ledum palustre) . Vrd suu|kaal´

kaala|tagune <kaala|tagutse, kaala|tagust> Trv, kaal|tagune <kaal|tagutse, kaal|tagust> Hel kaelus; krae ▪ maagelõng olli kirjutetev lõng, sellege kirjutive ammit, kaalatagust ja rinnaedist maagelõng oli tikkimislõng, sellega tikiti särke, kaeluseid ja rinnaesiseid; meil ollive valgide kaaltagutsidege kuvve meil olid valgete kraedega kuued (villase ülerõivad). Vrd .kaaldak, kaalduk, kaalus

kaal|koogu pl <kaal|.kuuke, kaal|.kuuke> kaelkoogud ▪ kaalkuukege om ää vett sanna manu kanda kaelkookudega on hea vett sauna juurde kanda. Vrd kaal|puu, .õlpa

kaal|puu <kaal|puu, kaal|puud> , .kaalbu <.kaalbu, .kaalbut> kaelkoogud ▪ kes üle kaalpuu astus, nakkas säl´g valuteme kes üle kaelkookude astub, [sel] hakkab selg valutama. Vrd kaal|koogu, .õlpa

kaal|tagune vt kaala|tagune

lokar´d <lokardi, lokardit> Krk logard; korratu, lohakas ▪ miu poig om egävene lokar´d, pal´t ulgup ringi minu poeg on igavene logard, ainult hulgub ringi. Vt logar´d

lokat´ <lokati, lokatit> Hls Krk
1. (puust) karjakell, krapp ▪ lokati olliv puust tett ja kandilise krapid olid puust tehtud ja kandilised; lokat´ mõnikõrd olli vas´k lekist, mõnikõrd puust kah karjakell oli mõnikord vaskplekist, mõnikord puust ka. Vrd login2, lok´k2, rap´p
2. piltl latatara, kellaja ▪ lehmä lokat´ sõimati inimest, mis külä müüdä käis ja uudisjutte ai lehmakellaks (st latataraks) sõimati inimest, kes küla mööda käis ja külauudiseid kellas. Vrd ladra, larka, lartu, lur´ka, lõugat´s

lokat´s <lokatsi, lokatsit> logu, lohakalt tehtud asi ▪ küll om ta üit´s vana lokat´s, lää ümmer küll on ta üks logu asi, läheb ümber. Vrd logu, lok´s2, los´u, lõk´s3, löögät´s

.lok´me ~ .lok´ma <lokki, loki> lokke tegema, juukseid lokkima ▪ tal om luudu loki, ei ole vaja juussit lokki tal on loomulikud lokid, ei ole tarvis juukseid lokkida

loksak <loksagu ~ loksaku, loksakut> Krk kõmakas, kõmisemine ▪ sääl mõtsan üit´s loksak olli seal metsas käis kõmakas (püssipaugust); sääl taeva veeren ollu üit´s loksak seal taevaääres oli müristanud. Vrd kolak1, kõmak1

lomal ~ lomale Krk katki; pehmeks ▪ liha om lomal keenü, ei kannate ääp liigute summagi liha on katki keenud, ei kannata enam üldse liigutada. Vrd katik, .lahki, .lõhki, purule

nadi|kaal <nadi|kaala, nadi|.kaala> närukael, nadikael ▪ mede poiss olli egävene nadikaal meie [sulase]poiss oli igavene närukael

partsi|kaal <partsi|kaala, partsi|.kaala> Krk pardikael, pardikaela kujuline palgi otsakaunistus ▪ ran´tspal´k väl´lä keilit partsikaalan krantspalk [on] välja hööveldatud pardikaelana

pugu|kaal <pugu|kaala, pugu|.kaala> Krk pugukael, kasvaja kaelal ▪ ku kedäki kaala pääle või lõvva ala kasvas, sii ütelts pugukaal, sii om ikki üit´s viga kui miski kaela peale või lõua alla kasvab, selle kohta öeldakse pugukael, see on ikka üks haigus. Vrd kasuje

ran´ts|kaal <ran´ts|kaala, ran´ts|.kaala> valge kaelusega loom või lind ▪ kär´k om punane ran´tskaalage, tõhust vähemp kärp on punane [ja] valge kaelusega, tuhkrust väiksem

rin´g|kaal vt rin´g

soe|kaal <soe|kaala, soe|.kaala> Hel hundikael, vankri osa

suu|kaal´ <suu|kaali, suu|.kaali> , suu|kail´ <suu|kaili, suu|.kaili> sookail (Ledum palustre) ▪ suukaali kasuve suu pääl sookailud kasvavad soos; ku luumel olli täie, sis keedeti suukaali vett, määriti luume sellege kui loomadel olid täid, siis keedeti sookailu vett, määriti loomi sellega. Vrd kaal´4

varu|kaal <varu|kaala, varu|.kaala> Krk võrukael ▪ küll ma selle varukaala kätte saa! küll ma selle võrukaela saan kätte!. Vrd kar`mantsik, kuke|räädsik, peiar, võru|kaal

võru|kaal <võru|kaala, võru|.kaala> Hls võrukael ▪ nii poisi olliv egävese võrukaala need poisid olid igavesed võrukaelad. Vrd kar`mantsik, kuke|räädsik, peiar, varu|kaal

väänd|kaal <väänd|kaala, väänd|.kaala> Hls Krk väänkael, pruuni-hallikirju metsalind (Jynx torquilla) . Vt väänt|kaal

väänt|kaal <väänt|kaala, väänt|.kaala>
1. väänkael, pruuni-hallikirju metsalind (Jynx torquilla) ▪ vääntkaala pesä om kase õõse sehen väänkaela pesa on kase õõnes; vääntkaal ku laul, sis käänd kaalal tiiru sissi, esi tege tui-tui-tui väänkael kui laulab, siis käänab kaela terve tiiru, ise teeb tui-tui-tui
2. kangakudumisviga ▪ ku suast risti jakkat üle pidime, sis olet väntkaala jakanu kui soast ristipidi sõlmid, siis oled kangavea sõlminud